Sügisreis Rhodosele 19.10. - 26.10.2024

 

KREEKA

Kreeka - ajalooline nimi Hellas 

Rahvaarv - 10,4 miljonit 

Pindala - 131 957 km²

Iseseisvus - 15.01.1822 osmanite alt

Pealinn - Ateena 

Rahaühik - euro 

Keel - kreeka 

Religioon - õigeusk 

Saared - ca 1400 (asustatud 227), 1/5 Kreeka territooriumist 

RHODOSE SAAR

Rhodos

Rhodos (kreeka keeles Ρόδος) - see Kreekale kuuluv saar, kus püsielanikke ca 125 000, asub Egeuse meres (Vahemere idaosa), 363 km Kreeka ja 18 km Väike-Aasia poolsaare rannikust ehk siis Türgist. Seda Vahemere suuruselt 9. saart peetakse Euroopa kõige päikeselisemaks paigaks. 

Saart nimetataksegi päikesejumala Heliose auks ka Päikesesaareks, samuti nimetatakse Pärlisaareks, aga ka Rüütlite saareks (14.-16.saj saart valitsenud Jeruusalemma Püha Johannese rüütlite järgi)

Saare pindala on ca 1400 km², pikkus 79,7 km ja kõige laiemast kohast on laius 38 km. Kõrgeim mägi on 1216 m, nimeks Atavyros.

Saare pealinn on saarega sama nime kandev Rhodos, mille eksistentsi alguseks loetakse aastat 408 ekr, kui sõja tõttu erinevad linnad ühinesid üheks suuremaks. Elanikke on linnas üle 50 000. 

19. oktoober

Info, et Rhodose näol on tegu ühe päikeselisema paigaga Euroopas, sobis meile, sest logisema kippuv keha ja ka hing vajas turgutust. Puhkus oli mu "kaasasektori" õpetaja ameti tõttu meil võimalik võtta vaid koolivaheajaks, aga sel ajal kipuvad millegipärast ka teised inimesed palju reisima, mistõttu pole selleks ajaks mõistliku hinnaga lennupileteid eriti saada. Selle tõttu asendus sihtkohana meil esialgu planeeritud Tenerife hoopis Kreeka saare Rhodosega. Seekord sai proovitud eksperimenti, mida edaspidi korrata ei taha - nimelt ostsime piletid lendudele, mis väljusid Rhodosele Riia lennujaamast, sinna ja pärast tagasi Tallinna siis bussiga. Eriti tüütu ja nüri oli muidugi tagasi tulles bussiga loksuda üle 4 tunni.

Lendasime läbi Viini, kasutadas piletite broneerimisel Kiwi reisivahendusplatvormi. See tähendab, et ühelt lennult minek teisele on omal vastutusel ja lennud ei ole ühendatud. Ehk kui oleks olnud äraantav pagas, siis oleks pidanud selle vahepeatuses välja võtma ja uuesti end teisele lennule registreerima, koos uue turvakontrolliga muidugi. Neil kel vaja ka viisat, siis sel puhul peaks olema ka vahepeatuse kohta viisa, isegi kui lennujaamast ei lahku. Ma ei teadnudki sellisest süsteemist varem ja nüüdki lugesin seda alles pärast piletite ostmist, mis sellistel tingimustel on veidi odavamad. Õnneks mingeid ootamatuid lisajamasid meil ei tekkinud ja saime õhtu lõpuks omadega kenasti Rhodosele. Booking.com pakkus tasuta taksoteenust Diagorase nimelisest rahvusvahelisest lennujaamast hotelli ja seda ka kasutasime - maad oli sinna ca 15 km. 

20. oktoober

4 tärniga hotell Ibiscus (madalama tasemega hotellid piidid kuulu järgi päevinäinud ja väsinud olema, kuigi ka odavamad muidugi) on iseenesest päris viisakas ja mõnus, 4. korrusel asuva  toa rõdult avanes hommikuvalguses kena vaade Egeuse merele.   

Onju ilus vaade merele? :) 

 

Hotell oli küll pisikese basseiniga (mis oli hotelli valikul siiski ka üks kriteeriume, mida nõuti), aga seda kordagi ei kasutanud, sest et meri noh. See oli näha nii hotelli eest kui tagant, sest hotell asus saare päris põhjatipus.

Hommikul oli pärast kerget einet esimene selge siht - mere äärde. Karsumm! Vesi oli helesinine ja erakordselt soolane, lained olid mõnusalt suured ja vahutavad. Veetemperatuur võis minu tunnetuse järgi olla ehk 22-23 kraadi, täitsa paras. Vee soolasus oli pigem see, mis liiga pikalt veemõnusid ei lubanud nautida. Läkastama ajas kõvasti, kui vett veidi suhu sattus, mis aga lainete tõttu pidevalt juhtus. Samas, selle soolase vee laine peal oli ülimõnus hõljuda, vesi ise kandis mind. 

 

No kohati ei kandnud ka 

Edasi siirdusime koos reisikaaslaste Ina, Kadri ja Valloga tutvuma kohalike vaatamisväärsustega. Alustasime läheduses asuvast ja juba antiikajast alates kasutuses olnud Mandraki sadamast. Sadama sissepääsu valvavad linna sümboliks saanud graatsiliste hirvede kujud ja seda peetakse kohaks, kus antiikajal asus Heliose auks aastatel 292–280 eKr püstitatud 37 meetri kõrgune pronksist kuju ehk Rhodose koloss, mis oli üks antiikaja seitsmest maailmaimest. Teadaolevalt hävis härra Heliose kuju aastal 226 eKr maavärinas. 

Hollandi kunstniku Marten van Heemskercki poolt 16. sajandil kujutatud Heliose kuju (Rhodose koloss).

 

Nende 2 hirve vahel arvataksegi olevat seisnud Rhodose koloss

Sadama kõrval on huvitav,  1927. aastal Itaalia okupatsiooni ajal valminud uhkete kotkaste ja ornamentikaga hoone - kuberneri palee (palazzo Governale), mille stiil on nii Veneetsia, Bütsantsi kui Hispaania mõjutustega. Praegu on hoone kasutusel prefektuurina, mis on kohaliku piirkonna ametiasutus. 

Kuberneri hoone kõrval omakorda on veel ka ilus Neitsi Maarja kuulutamise kirik selle juurde kuuluva kellatorniga. Jalutasime ka mööda muuli taamal oleva kindluse moodi rajatise juurde. Seal tundsid lisaks inimestele end mõnusalt ka erinevat värvi kassid.  

Neitsi Maarja kuulutamise kirik

Õhtul sai ka veidi oldud ja mõeldud. Aga sellest ajalugu vaikib. 

Teeks ühe õlle? 

Igasugu rahvast on siin käinud

21. oktoober 

Hommik on tavaliselt õhtust targem ja saabub ootamatult. Küll aga on tore minna ärgates rõdule, tõmmata rindu lisaks sõõmule soojale mereõhule esimene sõõm külma õlut ja vaadata maja ees kõrguvaid palme, taamal lainetamas meri. Et siis pärast hommikusööki siirduda järjekordsele mereprotseduurile soolasesse merre. Ja siis jääb jälle ka natuke ajalugu telefonisilma ette. 

22. oktoober 

Hommikul jälle eine ja mereprotseduurid. Küll on tore oktoobrikuus türkiissinises meres lainetes möllata, õhutemperatuur üle +25 kraadi. Ja lained olid sel päeval veel võimsamad, eriti jõulised on nad kalda ääres. Seal tuuseldavad lained inimest nagu takukoonalt. Ina nautis veel pärast suplust rannaliival hiinamaise välimusega proua poolt peesitajatele pakutud massaažiteenust .  

 

Marurahulik

Läheb mölluks... 

No comments

Pärastlõunane programm nägi ette vanalinna ja kindluse külastuse. Ja jalutamist on seal Rhodose keskaegsete kindlusemüüride ümber kõvasti! Nende suisa lõppematuna näivate kaitsemüüridega ümbritsetud vanalinn kuulub aastast 1988 UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ja selle kroonijuveel on gooti stiilis rüütliordu suurmeistri loss (Palace of the Grand Master of the Knights), tuntud ka kui Kastello loss, mis rajati 14. sajandil. Varasemalt oli juba 7. sajandist selles kohas Rüütlite Hospitalleri tsitadell, mis toimis palee, peakorteri ja kindlusena.

Pärast einestamist nägime veel tükikest saare ajalugu - 14. sajandil ehitatud Burghi Neitsi Maarja või Halastuse Jumalaema kiriku (Church of the Virgin Burgh või siis Panagia tou Bourgou) varemed, saare üks esimesi kirikuid. 

Tõestusmaterjal ka, kui ei usu

... ja linnamüüri mere taustal. Imelin vanalinn! 

23. oktoober 

Hommikul kutsus taas meri. Mulle oli eelnevalt silma jäänud, et kaldast mõnikümmend meetrit eemal on päris huvitav hüppetorn ja muidugi hakkas kripeldama, et läheks kargaks ka. Nüüd see aeg ka saabus. Ca 6 meetri kõrgusest tornist (eemalt paistis see siiski madalam kui seal üleval olles!) alla merre hüppamine on nohu selle kõrval, mis sinna ja tagasi ujumine oli. Ikka tõsised lained, mis lahmasid pidevalt suu vett täis, aga see soolane vesi tahtis koheselt läkastuste saatel suust jälle väljuda. Ujud siis mõne meetri ja läkastad, ujud ja läkastad. Ja tagasi sama moodi. Aga väga kift oli! 

Ära sa seal alla kuku, põhja vaju, ära upu! 

Karsumm!

Tule saarele sa, tule saarele sa, kas uju või sõida või sõua!

Pärast lõunat läksime Vallo poolt kuskilt renditud autoga tuurile, et vaadata ka saare läänepoolset külge, sisemaad ja Mussolini villat. Saar osutus päris mägiseks ja teed keerutasid sama moodi nagu nad regid Rumeenias. Aga looduslikku ilu oli palju. Ja kiva. 

Saare läänerannikul asub liblikate org Petaloudes, kuhu maist septembrini  koguneb sadu tuhandeid liblikaid karuslaste sugukonnast, et siin paaritumisperioodil leida endale partner. Meie reisi ajal muidugi neid seal polnud, aga vaatamist ja silmailu oli sellegipoolest. Algselt oli plaanis samal päeval ka tiiruga Lindosesse jõuda, kus asub saare üks suuremaid vaatamisväärsusi akropol, aga aeg läks hiliseks ja hakkas pimenéma, mis tõttu võtsime siiski suuna hotelli, et siis järgmisel päeval rohkem aega jääks Lindoses. 

Loodus on imeline:

 

Vaatasime üle villa (Villa de Vecchi) Profitis Iliase mäetipus, mis asub ca 800 meetri kõrgusel merepinnast. See ehitati küll Mussolinile pensionipõlve jaoks, aga  selgub, et tegelikkuses ta ise sinna ei jõudnudki. Ja 1940-ndatel aastatel hoone ka hüljati. Selle algse idee pärast nimetatakse hoonet ka Mussolini villaks või majaks. Hoone on suht räsitud ajahamba poolt ja laguneb, aga vaated ümbrusele olid vinged.  

Kunagine villa

24. oktoober

Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päev (minu poolt siis), mil pärast hommikusi vee- ja toiduprotseduure võtsime suuna Lindosele. Meie sõitsime sinna rendiautoga, aga tegelikult saab sinna ka liinibussiga, taksoga, samuti saab osta ekskursiooni Rhodoselt Lindosele, mis kestab terve päev. 

Lindosel asub ajalooline akropol Athena Lindia dooria templi varemetega, mida ümbritsevad keskaegse (14. saj) ristirüütlite kindluse müürid. Lindos ise on küla saare idarannikul ja asub Rhodose linnast 47 km kaugusel. Vana-Kreeka akropol on looduslik kindlus mäe otsas. Sõna "akro" tähendab kreeka keeles kõrgeimat punkti ja "polis" tähendab linna. Ehk siis linn, mis asub kõrges kohas. Need akropolid ei olnud mitte ainult nende linnade poliitilised ja usulised südamed, vaid ka kogukonna identiteedi ja vastupidavuse sümbolid. Lindose akropol asub 116 meetri kõrgusel ja sealt avanevad imelised vaated Egeuse merele. Parkimiskoha leidmine oli mäe jalamil küll päris problemaatiline, kõik oli täis paritud. Seega väga populaarne koht turistide seas. Mäe otsa jõudmiseks tuleb üles ronida pikast trepist, mis võtab naha päris märjaks, kuid neid vaateid ei näe iga päev ega ka ka iga aasta. Lindos pole küll suur, aga tegemist sela jätkuks terveks päevaks. Lisaks looduslikule ja ajaloolisele ilule võib seal nautida ka kohalikku toitu, ossta käsitööesemeid ja suveniire. Või võtta päikest rannas, mis seal samuti on täitsa olemas. 

All vasakul paistab rand

IMELINE!

Lisaks asub seal mäe otsas Püha Johannese rüütlite loss, mis Athena templi sambaid ümbritsevad. Athena oli vana-kreeka mütoloogias tarkuse-, julguse-, õiguse- ja õigluse jumalanna. Aga ka sõdalane, kangelaslikkuse kaitsja ja linnamüüride valvur. Sündis ta oma isa Zeusi peast - Zeus tundis ühel päeval kohutavat peavalu, mistap lasi ta sepp-jumal Hephaistosel oma pea lõhki lüüa ja sealt hüppaski välja täisrelvis Athena! Vot siuke tõestisündinud lugu! 

Müüride peal lösutavad kassid, kes ei ütle ära võimalusest turistide poolt silitatud ja toidetud saada. Või turisti kübaras istuda:) Aga ilus loom on!

Ega Lindosega päev veel lõppenud polnud. Tagasiteel Rhodosesse leidsid Vallo ja Kadri miskise vaatamisväärsuse, kus on väga palju kive, kaunis vaade merele ja korralik mäemürakas. Ilusad kivid on küll, aga noh, väikesed arusaamatused seal meil omavahel tekkisid. Õigemini omavahelised komminikatsiooniprobleemid, sest et me ei teadnud miskit, mis seal on või ei ole. Aga see on nüüd ajalugu. 

Õhtul avastasime Inaga, et hotelli ees käib korralik kontsert - 1 vanamees mängis klahvpille ja teine mingit mandoliiniga sarnanevat kreeka pilli (vikipeedia põhjal tundub olevat buzuki - kreeka näppekeelpill, millest olevat saanud moodsa kreeka muusika nurgakivi) ja laulis. Kui üks kodanik publikust hüppas ise mikri taha laulma, läks tantsuks ka. Kõigepealt üks noorhärra tegi üksi tantsu, läksin proovisin ka järgi teha. Nimetavad seda zeibekiko tantsuks (taaskord abiks sõber vikipeedia), mida tantsivad ainult mehed ja sellele täpseid samme ette antud polegi, paned tunnete järgi. Seejärel läks lahti sirtaki (syrtaki või συρτάκι) tants - kreeka tänapäeva rahvatants. Nimetatakse ka Zorba tantsuks, kuna selle koreograafia on tehtud 1964. aasta filmile "Zorba the Greek". Prouad võtsid meid Inaga ka punti tantsima. Olimegi ainsad turistid, kes kaasa tegid. Sirtakit tantsitakse rivis, üksteisel õlgadest kinni hoides. Väga meeleolukas õhtu oli ja toredad, sõbralikud inimesed ümberringi. Laulja oli ka väga muhe vana, nagu tema ilme alloleval pildil ka reedab.  

Ansambel Vanad ja Kobedad

25. oktoober

Oligi jäänud veel vaid üks päev soojal Rhodose saarel. Ja suplust soolases meres. Nagu mereäärsetes turistide mekades ikka pakuti ka Rhodosel erinevaid merega seotud atraktsioone. Nägime juba reisi alguses mere kohal paadi sabas tiirlevaid paraseilajaid. Ina oli juba oma varasemat suurepärast kogemust meenutanud sellega seoses ja soovis seda head asja uuesti kogeda, nii et ei jäänudki muud üle, kui panime ka ennast kirja (etteruttavalt võib öelda, et tal õhus olles need head tunded muutusid). No mis seal ikka, hullemadki elus tehtud.  Lisaks meile tuli paati veel ka üks isa lapsega, järelikult peaks see siis olema kukesupp, kui lapsega minnakse, mõtlesin. 

Tegelikkus siiski väga roosiliseks jalutuskäiguks pargis ei kujunenud. Olime essad. Pandi traksid ümber, mille peal seal taeva all tuli istuda. Õpetussõnad loeti ka peale, mida teha või mida mitte teha protsessi käigus. 

Minek! 

Pildistamiseks pidime peos olevad nöörid lahti laskma, aga kui aus olla, siis väga ei tahtnud seda teha. Ei olnud kõige kindlam tunne, et sealt nööride vahelt õhus olles välja ei pudene, kuigi saan aru, et tegelikult reaalset ohtu polnud. Mõnekümne meetri kõrgusel merest, kus me hõljusime, oli päris tugev küljetuul, mis viskas meid vahepeal küljelt küljele. See tõmbas seest vahepeal õõnsaks. Ina varasem paraseilimise kogemus olevat olnud pehmelt öeldes veidi leebem ja kepsud hakkasid värisema tuulte keerises.    

Vahepeal tekkis tunne, et kas meid kunagi siit ülevalt alla ka võetakse, aga noh, nagu öeldakse, et ega Tali taeva ei jää! Oleks siiski tahtnud veidi kiiremini juba alla paati tagasi saada. Ikkagi päris jõuliselt surusin neid nööre oma peos, kuigi vahepeal pidi ikka vapra näo ette manama ja fotode nimel lehvitama kaameramehele, käed laiali. Ja siis tuli jälle tuuleiil ja hakkas kõigutama. Aga mis seal ikka, kogemuste pagasisse veel üks peatükk lisatud, mis seotud kõrgustega. Peaks siis viies erinev moodus olema, kuidas oma kõrgusekartusele vastu astuda (benji sillalt, langevarjuhüpe, nööriga lauluväljaku tuletorni välisseina mööda alla, trossi otsas sõit mäe otsast alla üle jõe). Midagi saab kindlasti veel välja mõelda, kuidas veri vemmeldama saada. 

Ina sai osa veel ühest meeldejäävast ettevõtmisest, mis tegelikult toimus küll juba paraseilingut oodates. Nimelt üks (taaskord hiina välimusega) härrasmees pakkus rannas lebajatele massaaži. Ina tellis massaaži ikka kogu kehale. Pidi päris osav massöör olema, vähemalt otsustades nende valuoiete järgi, mida Ina kuuldavale tõi. Ma ütlesin tüübile, et Ina õlas on haige koht. Vastas, et teab juba seda. Jalgade massaaž oli vist kõige hirmsam, sest jalataldu masseerides hakkas Ina oiates käega maad taguma ja ussi kombel väänlema. Tüüp ise muigas (et mitte öelda naeris) nende valuoiete peale, ju ta oli sellist reaktsiooni varem ka korduvalt näinud. Läheduses viibinud teiste päevitajate tähelepanu tõmbas säärane massaaž ka endale. Et mis toimub, nagu mingi piinapink oleks randa toodud?! Tundub, et tegu oligi meistriga, sest paari päevaga oli Ina valu õlast kadunud, mis teda juba mitu nädalat seganud oli (ei olnud aidanud ussi- ega püssirohi tablettide ja geelide näol). Kui mees massaaži lõpetas olid juba uued kliendid varmad temalt teenust tellimas. 

Töö käib!

Päeva lõpetuseks taas väike kontsert hotelli ees taatide esituses. 

Ja oligi see nädal Rhodosel möödas. Tegelikult hakkas ka seal hooaeg otsa saama, sest päikesevarje hakati kokku pakkima ja inimesi ei olnud ka päris hordideviisi enam. Igatahes oli emotsiooniderohke nädalane päikesepaus kaunil saarel. Aga oli aeg tagasi reaalsusesse tulla.