Puhkus päris Itaalias 17.-25.10.2025

 

ITAALIA 

Sellesügisese koolivaheaja reisi sihtkohaks valisime välja Itaalia lõunapoolsema osa, kuhu jäävad suured linnad (Napoli ja Rooma), Capri saar ja ajaloolised vaatamisväärsused. Lõuna-Itaalia ja Rooma on olnud minu unistuste reiside nimekirja tipus juba aasta(kümne)id. Nüüd võtsin härjal sarvist kinni, kui oli vaja leida sügiseseks reisiks, mil ihule taas veidi sooja ligi lasta, uut sihtkohta. 

Napoli tähendab ühtlasi võimalust näha oma silmaga selle lähedal asuvat kuulsat Pompei linna, milles olnud elu hävitas väga kiiresti ja konkreetselt Vesuuvi vulkaan. Kiviviske ehk ca 1,5 h tunnise rongisõidu kaugusel olev Rooma oma monumentaalsete ehitiste ja ajalooga tundus juba siis "must be" külastus, lisaks võtsime soovituse toel plaani samuti küllaltki lähedal asuva Capri saare (õige otsus!). Ehk plaanis oli lennata läbi Helsingi Napolisse, sõita rongi ja laevaga seal ringi (täpne reisiplaan veel joonistus töö käigus), seejärel kiirrongiga Rooma ja sealt tagasilend koju. Kõlas nagu plaan. 

Enne seekordset reisi kangastus 2022 Milanos käik, kus sõpradega korvpalli EM vaatamas käisime nagu ka tuhanded teised kossuusku eestlased. Ja asjasse puutuvana meenub üks rongisõit teel mängusaali, kus üle rongi kõlas Saksa bändi Schrott nach Acht pilalugu „Zuppa Romana“ sõnad, mis on täis klišeesid itaallaste kohta:

„Bella donna, mamma mia, alimenti, Ciao-ao!

Roma Roma, Napoli, amore mio!

Vino secco, amaretto, Rigoletto, Eccola per me

Zuppa romana!"

See laul jäi mind terve selleaastase reisi saatel kummitama ja tabasin end ikka ja jälle neid sõnu ümisemas. Eriliseks teeb selle ju asjaolu, et meie reisi peamisteks sihtkohtadeks olidki Rooma ja Napoli 😊

Juba enne asja juurde asumist paar tähelepanekut. Tagantjärgi oleme targemad ja saame anda soovituse teistele – populaarsetes turismikohtades (nt Pompeij, Sansevero kabelmuuseum, Rooma Colosseum ja Foorum ühine pilet) tasub piletid ette osta, sest muidu võib mitte piletit saada soovitud ajal, kui loota kohapeal ostmisele. Foorum ja Colosseum on ühise piletiga, aga ühekordse sissepääsuga – eraldi sisenemine Foorumisse ja Colosseumi, aga kui Foorumist minna Colosseumi, siis pärast tagasi Foorumisse enam ei pääse.  

Nagu teada, siis inglise keel Itaalias väga levinud ei ole, aga suurlinnades midagi ikka räägitakse, saab hakkama. Ja kui ei saa, siis kuidagi ikka saab - käed-jalad appi. Inimesed on sõbralikud ja lahedalt temperamentsed, kui neid kõrvalt vaadata. Nende puhul on kätega rääkimine sama, mis suuga. Käib paralleelselt. 

Uudiseks oli meile see, et Itaalias on turistimaks, aga majutuskohad miskipärast tahavad seda sularahas. Napolis näiteks oli see 5 eur päev näo eest.

Söögid on seal ikka head. Ina nautis peamiselt mereande sisaldavaid roogi, mina mitmel korral taalia pastat. Lasanje oli teistsugune, kui siit saab - hea! Ja head pizzat saime muidugi ka. Napoli elaniku käest ei ole mõtet küsida, kus tehakse parimat pizzat :) Õige Napoli pitsa, mis minu lemmikuks siiski ei ole, on tomatite ja mozzarella'ga valmistatud pitsa, kusjuures tomatid peavad olema kas San Marzano tomatid või pomodorini del Piennolo del Vesuvio, mis kasvavad Vesuuvi mäest lõunapool asuvatel vulkaanilistel tasandikel. Peen värk. 

17. oktoober – hakkame sättima! Napoli! 

Reedel, 17. oktoobri hommikupoolikul käisin vaatasin tööl veel asjad üle, et ühtegi kiiremat asja üles ei jää ja lõunast juba lennujaama väljalendu ootama. Kell 1 välju lend, pool tundi õhus ja juba omadega Helsingis, kus tuli mõni tund aega surnuks lüüa. Helisngi lennujaam ei ole rahakotile eriti mugav koht selleks, aga arvestades, kohale pidima alles õhtuks, siis olime sunnitud õlle/prozzecco kõrvale ka midagi hamba alla saama. ootaja aeg on pikk, aga lõpuks siiski saabus aeg taas lennuki peale süõütida ja varsti olimegi juba omadega õhus. Ning 3,5 tunni pärast juba Itaalias, Napolis.      

Napoli on Itaalia  suuruselt 3. linn Rooma ja Milano järel, elanikke seal 908 000. Kui kedagi huvitab. 

Napolis tervitas meid mõnusalt soe õhk (kogu Itaalias veedetud aja kestel oli temperatuur püsivalt 20 kraadi ümber ja päikese käes soojemgi). Lennujaama olin broneerinud piletid nn transfer bussile, mis lennujaamast peaks inimesi kesklinna vedama. Kuna seda ei õnnestunud meil parajasti leida ja ootama jääda ei viitsinud (ei teadnud, kas oleme ka üldse õiges kohas), siis köhisin hääle puhtaks ja läksime taksoga majutuskohta. Takso on Itaalias küll päris kirves – mõne kilomeetrine sõit maksis 55 eurot ja see on ikka naeruväärselt kallis.  Napolisse olin broneerinud apartmendi esimeseks kaheks päevaks, aga selle otsimine Mercato väljaku ääres (Piazza Mercato) võttis veidi aega, kuna ma pimedas ei leidnud õiget majanumbrit ja väravat üles, mis omaniku poolt olevat kaugjuhtimise teel avatud. Lõpuks siiski õnnestus leida, aga koht valmistas kerge pettumuse, aga mis seal ikka. Korter koosnes mitmest toast, kus lisaks meile oli veel külastajaid. WC oli privaatne, aga kööginurk ja külmutuskapp olid ühised. Hind kusjuures eriti odav ei olnud – 165 eurot 2 ööd. 

Seadsime end sisse ja läksime söögikohta ja poodi otsima. Mingi söögikoha, mis veel sel suht hilisel kellaajal avatud, leidsime google maps abil, aga seal saime mingit soga süüa. Selle asemel, et minna sööma meie ööbimiskohaga samas majas ja otse meie ukse kõrval olevasse pizzarestorani, kus oli päris palju sööjaid, inimesed seisid puntras ka maja ees ootel. Ja köögis toimetas terve meeskond, mis tähendab, et tegu oli päris suure ja kohalike seas populaarse söögikohaga. Õhtu lõpetuseks tellisime siiski sealt tuppa kaasa ühe Napoli pizza. Pizza ja piazza sõnu ei tasu muidugi segamini ajada, sest üks on söök ja teine väljak itaalia keeles.  

Esimene õhtu Itaalias saigi otsa. Kujunes küll veidi närviliseks kohati, aga eks see ole reisi alguse asi. Eriti, kui veidi väsinud reisist ja tahaks juba kohe kohal olla. Teine päev oligi plaanis end välja puhata ja seejärel Napolis ringi vaadata. 

18. oktoober – Napoli

Napolis on piisaval hulgal kohti, mida vaadata. Google maps reastas minu poolt eelnevalt välja valitud vaatamisväärsused loogilisse järjestusse (st vastavalt liikumistrajektoorile), aga need asjad ikka ei lähe alati täpselt nii nagu plaanitud. Näiteks minu poolt oodatud Sansevero kabelmuuseumisse seekord ei pääsenud, sest et selleks päevaks olid piletid juba välja müüdud. Järgmiseks päevaks pakuti vaba aega, aga siis tahtsime juba Pompeisse minna. Seega tuli veidi kohendada edasist kava ja külastada seda muusemi hiljem, kui tuleme tagasi Napolisse. 

Kõndisime mööda rahvarohket vanalinna tänavat, kus igal sammul kohvikud, kauplused. Tegime ise ka esimese kohvi- ja pirukapeatuse tänava ääres. Ina kiitis taevani kohalikku espressot ja väga maitsvat saiakest. Tõesti see krõbead koorikuga magus saiake lausa sulas suus. 

Napoli vanalinna tänavad

Seejärel ootas meid ees esimene suurem vaatamisvärrsus - 14. sajandist pärit uhke Napoli katedraal (Duomo di San Gennaro).  

Neid katedraale on seal tõesti pea igal sammul, üks võimsam kui teine (eriti, kui nendesse sisse astuda). Võiks arvata, et palju sa neid kirikuid ikka viitsid vaadata, agfa need itaalia katedraalid vähemalt mind küll ära ei tüüdanud, kuigi vaatasime neid oma lühikese reisi kohta päris hulgi. Vahepeal tekkis isegi hasart, et kui palju neid jõuame ära võtta. Mõned pühakojad on juba väliselt imposantsed, aga mõned väljaspoolt vaadates ei tundugi midagi erilist (kui üldse lasi aimata, et tegu on katedraaliga), aga seest on need enamuses väga rikkalikud ja vägevad (nagu katoliku kirikud enamasti ongi) – lae- ja seinamaalid, freskod, skulptuurid, kulda-karda.

Ühes väljastpoolt mittemidagiütlevas kirikus, mis oli ka üllatavl kombel seest sama mittemidagiütlev (st tagasihoidlik), peeti parajasti laulatust, kusjuures pruutpaar luges parajasti ette oma truudusevandeid. 

Väljast...

... ja seest sama kirik

Napoli linna kohta peab ütlema, et see on endiselt legendaarse jalgpallivõluri (1986. aasta jalgpallimaailmameistri) Diego Maradona linn, kes siin 1980-ndatel aastatel sisuliselt jumala seisusesse tõusis, viies 1987 Napoli jalgpalliklubi kaptenina esmakordselt Itaalia meistriks. Ja siis veel ka kordas seda saavutust. Teda on endiselt terve linn täis – tema nimega särgid on igal pool müügis, nii poodides kui tänaval, särke näeb ka rippumas tänavate kohal, tänavate ääres asuvatel hoonetel on suured seinamaalingud Maradona pildiga (nii 30 aasta tagused kui uuema välimusega), igat sorti tema kujutisega nänni on saadaval suveniiripoodides.

Kiri tähendab "Jumala käsi", mis viitab tema kuulsale käega löödud ja kehtima jäänud väravale 1986 MM-l, pärast mida tuli Argentina ka maailmameistriks 

Isegi pizzarestoranis on Maradona olemas

Jõudsime oma eksirännakuga lõpuks kauaoodatud kuulsasse Napoli riiklikusse arheoloogiamuuseumisse (Museo Archeologico Nazionale di Napoli), mida loetakse Itaalia üheks olulisemaks muuseumiks. Veetsime seal lausa 3 tundi, sest oleme ausada, on mida vaadata. See on muljetavaldav muuseum, milles saab avastada Vana-Rooma ajalugu, selle seoseid erinevate kultuuridega. Eriti tugevalt on see ajalugu mõjutatud Vana-Kreekast. Õigupoolest võtsid roomlased suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid oma jumalad kreeka jumalatega (nt Jupiter - Zeus, Poseidon - Neptun, Mars - Ares jne). 

Arheoloogiamuuseumi kollektsioon sisaldabki Kreeka, Rooma ja renessansiajastu teoseid, sh esemeid, mis pärit lähedalasuvast Pompeist (skulptuurid, freskod, ehitiste tükid, olmeesemed). Aga hoonel on endal ka korralik ajalooline pagas - ehitati see 1585. aastal ratsaväe kasarmuks ning aastatel 1616–1777 asus seal Napoli ülikool.

MANN ehk Museo Archeologico Nazionale di Napoli

Muuseumis leidub hulgaliselt erinevaid skulptuure, mis kujutamas antiikaja filosoofe, väejuhte, imperaatoreid, aga ka mütoloogiast tuttavaid tegelasi (nt Achilleus, Herakles, vanakreeka jumalused Athena, Hera, Afrodite jne), samuti kauneid sarkofaage, mille külgedel detailselt kujutatud hulka tegelasi, samuti võib näha jumalatega seotud esemeid (nt peeker, mis kujutamas vanakreeka mütoloogiast tuttavat veinijumal Dionysost).  

On eraldi Vana-Kreeka saal, kuhu sisenedes peab valged „haiglasussid“ jalga torkama pisikestest glasuurtükkidest moodustatud mosaiikpõranda kaitseks. Seal leidub hulganisti esemeid, mis pärinevad juba 300-500 aastat eKr - nt imelised erineva suurusega keraamilised vaasid (punase- ja mustafiguurilises vaasimaalitehnikas) Vana-Kreeka inimeste elu kujutavate motiividega – sealt on sisuliselt võimalik avastada kogu Vana-Kreeka ajalugu ja mütoloogiat pildis. Muljetavaldav oli päiksekella saal – maalid, skulptuurid.

Napoli riikliku arheoloogiamuusuemi sisu kuulub ikka maailma ajaloolise kultuuripärandi kullafondi.

Dionysose lapsepõlv

Vanakreeka mütoloogiast pärit Kentaur ehk hobuinimene (või inimhobu). 

Mosaiik põrandal, mis tõttu peavad külastajad nendes ruumides susse kandma

Tagasihoidlik vaas ajastust 400-500 eKr (ja papud)

Pompeist leitud esemed. Nii hoiti härraste toitu soojana

Farnese pull, arheoloogiamuuseumis aastast 1826

Põlvitav barbar

Herakles

Lõunasöögi tegime kohvikus, mis tegeleb peamiselt mereandidega (O`Cerriglio – Trattoria pizzeria marinare). Seekord mulle toidu tellimisel sõna ei antud - Ina koos teenindaiajaga panid paika, mis kala ma söön. Kõige parem see kala polnud, aga tühja sellest. Rohkem häiris ümberringi toimuv möll ja kära. Mitmed mürsikueas lapsed võisid teha kõike, ilma, et keegi vanematest, kes laua taga tsillisid, oleks välja teinud. Teise laua otsas istuval vanahärral (paistis olevat korralik autoriteet peres) juhtus olema sünnipäev (87., kui õigesti aru saime). Kui see krapsakas ja rõõmsameelne teenindaja, kes ka meid teenindas, hakkas itaalia keeles ka rahvusvaheliselt  tuntud sünnipäevalaulu üles võtma, siis me Inaga võtsime laululõnga üle ja laulsime taadile sulaselges eesti keeles – palju õnne sulle, palju õnne sulle...  

19. oktoober – Pompei, Sorrento 

Järgmine päev ootas meid ees kauaoodatud Pompei! Minek oli rongiga Garibaldi raudteejaamast, mis asub peajaama allkorrusel. Sättisime õhtul asjad kottides ümber ja jätsime Ina kohvri raudteejaama pakihoidu, sest muidu oleks tal Pompeis päris tüütu olnud kolada. Nüüd jäid osa tavaari meid 3 päevaks Napolisse ootama. 36 euro eest. 

Meie öömaja oli küllalt suurfe tee äärres, mis tähendas üldiselt päris lärmakat keskkonda. Aga hommikul imestasime, et kuidas väljas nii vaikne. Selgus, et sellel teelõigul joosti pühapäeval rahvast – mõlemas suunas olid teed kinni ja jooksjate rivi päris pikk. Meie aga võtsime oma seitse asja ja asusime raudteejaama pole teele, kuhu oli umbes 1 km minna. Väikese kohvipeatusega tänavakohvikus. need itaallaste kohvid ja saiakesed on päris omaette teema. Sulab suus, midagi pole teha. No ja siis kohaliku rongi peale. Taamal juba nägime kõrgumas aukartustäratavat Vesuuvi, teades, mida see vulkaan on korda saatnud. 

Rongis ostsin meile Pompei piletid ära igaks juhuks, sattus olema grupipilet. Proovisime piletiga eelnevalt ka kahekesi sisse lipsata, aga ei õnnestunud. Ja väga hea, et ei saanud, sest pärast giid rääkis palju Pompei ajaloost ja teadaolevast elust seal. Kuigi Ina suust sain palju ka varem juba teada. See ala, kus seal ringi liikuda saab, on väga suur, seega on hea, kui keegi huvitavamatesse kohtadesse kohale juhatab ja selle kohta kõrva sisse ka lugusid vestab. Näiteks on huvitav kuulda juba tol ajal ehitatud veesüsteemist (akvadukt), kus rikkamad endale koju vett juhtisid torudega, samuti räägiti termide küttesüsteemist ehk kuidas torudega basseini alt vett kuumaks aeti. Vihmavett koguti katuses oleva augu kaudu, kust vesi sisse tuli ja see koguti põranda all olevasse mahutisse. Sinna koguti kogu eluks vajalik vesi.  

Natukene Pompei ajaloost ja saatusest ka. Pompei on Vesuuvi jalamile asutatud juba 6. sajandil eKr. 1280 meetrit kõrge Vesuuv, Euroopa ainus vulkaan, mis on viimase sajandi jooksul pursanud, hävitas Pompei ja veel ühe linna Herculaneumi aastal 79. Kusjuures aastal 62 oli Pompeid tabanud veel ka tugev maavärin, millest linn oli just taastunud, kui tabas uus ja veelgi tugevam pauk – vulkaanipurse, mis mattis linna 2 päevaga (24.-25. august) mitmemeetrise tuha alla, tappes seal kõik elava, kes polnud jõudnud põgeneda. Inimesed hukkusid mürgiste gaaside, kukkuvate kivide, tuha või ülisuure kuumuse tõttu. Linn konserveerus tuha all ja unustati pikaks ajaks. Nafgu seda poleks olnudki. Avastati Pompei sealt tuha alt alles palju sajandeid hiljem, kui 1599. aastal itaalia töölised avastasid linna kohal tunnelit kaevates ladinakeelsete raidkirjade ja armatsevaid paare kujutavate värviliste maalingutega müüri. Suuremad kaevamistööd algasid 18. sajandil ja need ei ole veel ka tänaseni lõppenud. Kuna linn tuha all säilis väga hästi, siis sealt on saadud hindamatut teavet tolleaegse elu ja olme kohta. Pompei on UNESCO maailmapärandi nimistus, kuna see on "ainus arheoloogiline leiukoht maailmas, mis annab täieliku pildi iidsest Rooma linnast. Pompeid külastab väidetavalt 2,5 miljonit turisti aastas. 

Kuigi Vesuuvi peetakse jätkuvalt üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks, siis sellegipoolest on mäe nõlv kaetud elumajadega (vikipeedia andmetel elab mäe ümbruses ca 3 miljonit inimest). Ehk ajalugu inimest eriti vist ei õpeta, sest Vesuuv on hiljem ka korduvalt kuuma enda seest välja pursanud, viimati 1944. Ootame järgmist pauku. 

Meie juurde tagasi. Veider tunne oli linnas ringi uidata, arvestades, mis seal juhtunud oli. See oli enne täielikku hävingut olnud jõukas linn, kus elas 10 000–20 000 inimest. Muljetavaldavaid fragmente ja värve on sellest ajast säilinud. 

"Ülekäigurada", kust inimene sai kuiva jalaga teel voolavast sitast ja veest üle minna.

Ühel katusega kaetud alal, kus kaevamistööd käimas, saime näha ülevalt poolt metallkontsruktsioonidelt ruumide paigutust ja sisu. Seal pildistada ei tohtinud, sest enne ei soovita seda avalikkusega jagada, kui ise on piisavalt jõutud uurida, mis sealtm maa seest välja on tulnud. 

Jalutuskäik oli päris pikk ja päädis veel väljapääsu juures oleva minimuuseumiga, kus näidatakse esemeid, mis linnast leitud.

Nii inimene suri aastal 79. Tema keha kuju säilitamiseks on kasutatud valutehnikat. Seee, et ta hoiab kätt hingamistee ees, viitab sellele, mis põhjustas surma

Fresko Pompeis

Õnnetute säilmed

Pompei nähtud läksime taas rongile, et jõuda õhtuks Sorrentosse, mis asub samanimelisel poolsaarel. See üsna väike linnake (ca 15 000 elanikku) asub ranniku ääres kõrge kalda peal. Ja seda linna on inimeste poolt kiidetud. Jõudsime linna pimedas, nii et paremad vaated jäid järgmist päeva ootama. Hotelli nimi oli paljuütlev Turist, aga positiivne oli see, et seal oli ka bassein, mida ilmselt meie ainsana seal sihtotstarbeliselt kasutasime. Basseini ümber olid sidruni, apelsini ja oliivipuud. 211 eurot 2 ööd kahele. Hotelli leidsime alles Sorrentos kohapeal liikudes raudteejaamast linna. Oli kõige lähem. 

20. oktoober – Sorrento, Capri

Ärgates rõõmustas meid kaunis päikeseline ilm ja sinine taevas. Pärast hommikusööki jalutasime mööda linnatänavat kohe rannikuäärde, et nautida suurepärast vaadet merele ja naabruses asuvatele mägedele. Sorrento on mõnus vaikne linnakene, eriti võrreldes Napoliga.

Sorrentos toodetakse kuulsat sidrunilikööri limoncellot – see on üldjuhul 32 % alkohoolne jook, mida tehakse kangest alkoholist (sh grappa), sidrunikoorest, veest ja suhkrust. Aga saime isegi mekkida sellest erineva kangusega versioone. Itaallased pidavat seda tegema ka kodudes.

Meie pettumuseks ei olnud Sorrentos võimalik sulpsata Vahemere voogudesse (kuigi Google maps näitas seal avalikku randa). Capri saare külastus oli planeeritud küll järgmiseks päevaks, aga kuna ilmaennustus ähvardas selleks päevaks vihma, siis otsustasime eksprompt korras kohe laevaga Capri saarele sõita, sest seal peaks kindlasti sambat tant… ujuda saama.

Nii et siis sai pilet sadamas põhimõtteliselt joostes ostetud ja kohe ka kiiruga laevale. Laevasõit ei kuulu Ina lemmiktegevuste hulka, aga seekord tegid vist nii vaated mööda lipsavale Sorrento poolsaarele kui ka ees terendavale Capri saarele imet ja sõit (u 30 min) möödus peaaaegu valutult (tegelikult vist sadamas kai ääres loksumine tekitas huvitavaid tundeid hoopis, aga vajailikke tablette kaasas polnud, kuna pidime alles järgmisel päeval paati hüppama). Pean ütlema, et ma osanud päris seda oodata, mis meile muudkui lähemale roomas.  Minu ettekujutluses oli saar rohkem romantika ja päikesesaar, aga tegelikkuses on see hoopis imeliste vaadetega kaljusaar. Ja kapteni käest sai mõne rahaühiku eest nii külma õlut kui ka topsi lemoncellot lunastada. Lemoncello tuleb ju ära proovida, kui juba siiakanti satutud on. Oli selline huvitav rüübe – hapukas ja poolkange (u 32%).  

Nagu ikka, Capri saarest ka natuke.

Tule saarele sa, tule saarele sa... 

CAPRI on Itaaliale kuuluv saar Türreeni meres Campania ranniku lähedal. Capril saarelt on inspiratsiooni saanud ka paljud eesti kunstnikud, nt Konrad Mägi, Ants Laikmaa. Kui üle 100 aasta tagasi meeldis Ants Laikmaale Capri saar muude võlude hulgas selle hindade pärast, mis olnud taskukohasemad nii Roomast, Napolist kui Tallinnast, siis tänapäeval on jutud teised. See on ikka päris elitaarne saar, kus vaevalt midagi enam odav on. Ülikallid kaubamärgid, lukshotellid ja tipprestoranid on meie maksevõime ulatusest väga kaugel. Küll on seal kindlasti oma koha leidnud hulk rikkaid ja ilusaid.

•        Suurim asula Capri (7278 elanikku), teine linn Anacapri

•        Rahvaarv 12 903 (2022)

•        Pindala 10,4 km2 (4,0 ruutmiili)

•        Kõrgeim kõrgus 589 m (1932 jalga)

Saarel on funikulöör, mis ühendab Marina Grande sadamat Capri linnaga. Jalgsi sadamast linna üles tulla on küll lühike maa, kuid see on isegi noorele treenitud inimesele järsu kaljutõusu tõttu raske läbida. Köisraudtee edasi-tagasi pilet maksab ca 5 eur ning selle järsu tõusu tõttu mäkke sõites on see omaette elamus, kust juba avanevad põnevad vaated saarele ja sadamale. Samas võib saarel üles-alla sõita ka lahedate kabriolett taksodega.

Aga esimene asi, mis me Capril tegime, oli muidugi Vahemerre ujuma minek, sest seda olime mõlemad ammu oodanud. Ilus helesinine merevesi oli mõnus, üle 20 kraadi kindlasti. Kui hea oli lasta end soolasel pinnal kanda. Lihtsalt hõljud laine peal. Kohaliku sadamakohviku töötajad väljendasid küll ühemõtteliselt oma arvamust ujumise kohta, millest olime neile teenindamise käigus veidi rääkinud.  Sest et kuradi külm on ju! Kui 21-22 kraadi on nende jaoks juba võimatu missioon, siis peaks neile talisuplusest ka rääkima 😊  

Kui suplus supeldud ja eine ka võetud nimetatud kohvikus, ostsin funikulööri piletid ja suundusime mäkke ehk siis Capri linna. Mäel tuli kõigepealt muidugi teha fotosessioon ümbritsevatest vaadetest, mis olid taaskord oivalised. 

Seejärel võtsime mööda kitsaid tänavaid suuna Augustuse (esimene Rooma keiser, kes valitses aastatel 27 eKr kuni 14 pKr) aedu vaatama.

Võtsime teel veel ühe lemoncello, mis seekord oli koos jääga, mis oli nii külm, et tahtis hambad suus lahti võtta. 

Aga teistsugune keelaste jälle kui laevas. See sobis imeliselt meid ümbritseva sooja ilmaga. Augustuse aiad (Giardini di Augusto) pakuvad suurepäraseid vaateid Faraglioni kivimitele ja Marina Piccola lahele ja käeulatuses kõrguvale kaljuseinale. 

Neid vaateid võikski jääda imetlema, aga meie aeg saarel oli siiski piiratud. Pealegi tuli tingimata üks kord veel ka merest läbi käia.     

Capril propageeritakse oma nn õnnekellukest (lucky bell), mis peaks kogu õnne ostja õuele tooma. Ka meie laeva kapten ei unustanud seda mainida enne meie laevast väljumist. Ina ühe sellise ka ostis.

Meie seekordne tripp saarele osutus sedapuhku väga üürikeseks, aga selle eest piisavalt elamuste rohkeks. Kell 4 väljus juba laev tagasi Sorrentosse. Jõudsime vist viimastena laeva, aga saime ilmselt parimad istekohad, sest meie saime külg ees laeva konstruktsioonil istudes nautida vaadet nii tahapoole eemalduvale saarele kui ka ette Sorrento poolsaarele. Ülejäänud reisijad olid näoga sõidusuunas. Laevas pakuti taas lemoncellot, seekord prozzecoga, mis maitses ka väga hästi.

Hotellis kümblesime veel basseinis ja käsime õhtust söömas kohas, kus juba eelmisel õhtul maitsesime kohalikke roogi (pasta ja lasanje on Itaalias tõesti head!). Ina nautis väga eriti selles kohas mereanni risotot, mina võtsin seekord sealiha suitsutatud mozzarella ja tomatikastmega. Oli kah hea!

Olles teel tagasi hotelli poest varuks ostetud söögi-joogikraamiga jäi teele üks avatud ukse/aknaga baar, kus mees mängis (olles poolenisti tänaval) fono saatel saksofoni. Kõlas intrigeerivalt ja astusime sisse. Ja jäime sinna 2 tunniks, sest möll oli kõva ja saime ka ise etteaste osaks, kui elavalt muusiku taustal õues tänavasillutisel tantsu vihtusime ja õnnestus ka paar inimest lisaks baari suunata. Kõlasid Itaalia vikerviisid ja ka rahvusvahelisemat muusikat leidus repertuaaris (nt Queeni). Kusjuures tüüp ei teinud ühtegi pausi selle aja jooksul, olime kuni lõpuni. Meie saime ka mehelt ja paarilt külastajalt publikumist kiita, et olime justkui numbri osa. Ja meil oli ka väga lõbus! 

Hilisemal õhtutunnil vaatasime hotellis veel mingit itaalia telekanalit, kus saatejuhid väljendasid ennast lahedalt itaallaslikult - emotsionaalselt, kätega vehkides, grimasse tehes ja kõrgeneva hääletooniga.

21. oktoober – tagasi Napolis

Hommikul pärast hommikusööki tegime veel tiiru basseinis, kuigi see vist oli jahedate ilmade tõttu juba suletud. Ina tõstis ise nööri eest ära ja sulps vette. Ilm hakkaski veidi vesiseks tõmbuma (hea otsus oli eelmisel päeval Capril ära käia), seetõttu otsustasime mitte enam pikemaks siia linna jääda, vaid sõidame kohe Napolisse tagasi. Pealegi jäi seal ka nii mõndagi veel vaatamata, lisaks olin järgmise päeva lõunaks meile broneerinud piletid Sansevero kabelmuuseumisse, kuhu eelmisel korral sisse ei saanud. 

Seekord sain ööbimiskoha teisel pool vanalinna, aga see piirkond oligi veel avastamata ja Inale meeldis kogu sealne arhitektuur. Ööbimiskoht oli võrreldes muude kohtadega küllalt OK – 86 eurot oligi seni kõige soodsam. Tuba asus 3. korrusel, kuhu sai liftiga, mis küsib aga 10 senti ots kell 08.00 – 19.00. 3 kümnesenist oli lubatud lifti kõrvalt võtta. Väga huvitav süsteem. Asukoht üldse päris hea – kuningaloss oli lähedal, suur pood ka lähedal (huvitavad sulgemisajad on neil sageli – 20.30, 20.45, 21.30) 

Viskasime asjad tuppa ära ja jalutasime mööda Via Toledot. See on üks Napoli peamisi ja vanimaid tänavaid, mis ulatub Dante väljakust (kus posti otsas seirab ümbrust tuntud kirjanik Dante Alligheri) kuni Plebiscito väljakuni ning on tuntud oma arhitektuuriliste vaatamisväärsuste, kaubanduse, toidu ja melu poolest. Plebiscito väljakul asub 17. sajandil ehitatud neoklassikalises stiilis Napoli kuninglik palee. Väljakul asub ka järjekordne suur ja võimas katedraal, mida kroonib tohutu suur kuppel. Hakkas juba hämarduma, kui jõudsime lõpuks uhkete tornidega keskaegse lossi juurde (Maschio Angioino ehk Castello Nuovo), mis ehitatud 1282, uuesti 1479. See loss on olnud Napoli, Aragoni ja Hispaania kuningate kuninglik residents kuni 1815. aastani.

Õhtu lõpetuseks sattusime veel ka marmorist vanakreeka merejumal Neptuni purskkaevu juurde, kes seal oma kolmhargiga alamate kukil ümbrust seirab. See on ehitatud juba aastal 1601!

 

22. oktoober – Napoli, Rooma

Hommikul jalutasime natuke aega parajaks, kõndisime napoli tänavatel, istusime kohvikus maitstes head kohvi ja saiakest, käisime loomulikult kirikus või paaris. 

12.30 oli meil broneeritud giidiga tuur Sansevero kabelmuuseumis (Museo Cappella Sansevero). See rajati kabelina aastal 1590, nüüd on kasutusel muuseumina. Fotografeerimine ruumides oli keelatud. Minu ettekujutluses oli see koht küll suurem ja uhkem, kui ta tegelikult osutus. Kaks ruumi, maalid seinal, skulptuurid. Põhifookus oli seal kabelis kunstnik Sanmartino poolt aastal 1753 loodud elusuuruses marmorist Jeesuse kuju. Kuju on kaetud läbipaistva surilinaga ja see on nikerdatud samast kiviplokist kui kuju ise. Peetakse väga tähtsaks skulptuuriks ajaloos.

Muuseum külastatud jalutasime raudteejaama ja võtsime seal pakihoiust välja Ina kohvri. Oli aeg asuda teele Rooma poole, kuhu Napolist on üle 200 km. Rong sõitis seda umbes 1 h 10 minutit, rongi kiirus oli kohati kuni 300 km/h.  

Kui ei usu...

ROOMA

2,7 milj elanikku (rahvaarvult Euroopa Liidu kolmas linn)

Praegune Itaalia pealinn oli ajaloos järjestikku ka Rooma kuningriigi, Rooma vabariigi ja lõpuks Rooma impeeriumi pealinn. Juba antiikajal kujunes arusaam, et Rooma on ainulaadne ja püsiv linn. Jumalikku päritolu. Seetõttu nimetatakse Roomat igaveseks linnaks (Urbs Aeterna), esimest korda luuletaja Tibulluse poolt 1. saj eKr. Samuti on teada tuntud ütlus, et kõik teed viivad Rooma. Roomat on hilisemal ajal peetud lääne tsivilisatsiooni sünnipaigaks. 

Rooma mütoloogia järgi asutati linn umbes 753 eKr. Rooma loomise kohta on legend vendadest Romulusest ja Remusest (kelle ema oli üks Vesta neitsidest ja isa sõjajumal Mars), kelle võimu kaotamist pelgav onu käskis sulasel tappa, kui nad väiksed olid, kuid kes jättis vennad Tiberi jõe äärde, et keegi nad leiaks. Emahunt nad leidis ning kasvatas ja toitis neid nagu oma poegi. Poisid siis kasvasid suureks, rajasid oma linna, millest sai Rooma. Kuna nad ei suutnud aga ära jagada, kes linna valitsema hakkab, siis lõi üks vend teise tüli käigus maha.

Kapitooliumi hunbt ning vennad Romulus ja Remus

Rooma on linn, kus igal sammul vaatab sulle ajalugu vastu. Hakkasime jalgsi ööbimiskoha poole liikuma. Teele jäi ka kohe esimene pärl, mis ka kõikide teiste turistide jaks kohustuslik on – 1732-1762 Trevi väljakule ehitatud samanimeline purskkaev, mis on ka Rooma suurim purskkaev (26 meetrit kõrge ja 49 meetrit lai). Trevi purskkaevu ümbritsesid sajad inimesed, kes ootasid oma võimalust pildistamiseks. Ja eks see oleks kõva vaatamisväärsus ka, kui aus olla. Pidavat üks kuulsamaid purskkaeve olema terve maailmas. No kui see on olnud olulisel kohal Federico Fellini filmis "La Dolce Vita" (1960), siis ilmselt on see tõsi. Purskkaevu keskne figuur on merede valitseja titaan Okeanos, kes seisab merekarbikujulises kaarikus, mida veavad kaks merihobu, keda omakorda juhivad kaks triitonit. Üks hobune on rahulik, teine perutav sümboliseerides nii mere kahte erinevat seisundit – rahulikku ja tormilist. Päris huvitav on lugeda, et 2011. aastal olevat purskkaevust välja korjatud suisa 951 000 euro väärtuses münte, mis anti üle heategevusorganisatsioonile Caritas, kes kasutab raha vaestele mõeldud toidupoe rahastamiseks.

Trevi purskkaev

Liikusime siis muudkui edasi, kuni selgus, et mul on google mapsi sisestatud vale aadress ja kõndisime suht vales suunas juba pikemat aega. Uuesti ei hakanud proovima, Ina tellis Uberi (Bolti seal pole). Ööbimiskohta pidime saama koodiga, aga mul hakkas just telefon tühjaks saama. Läks kiireks, sest oli vaja peremehega suhelda, kuidas sisse saada. Õnneks saime lõpuks siiski sisse, kuigi higipull otsa ees. Käisin õhtul omapäi veel kolamas, pärast väikest limoncello napsi ja õlut... ja siis oli juba keeruline õigeid nuppe üles leida ukse taga. 

  

23. oktoober – Rooma

Hommikusöök söödud läksime antiikseid ajaloomälestisi otsima, millest üks kuulsam kui teine. Juba paistsid esimesed sambad Rooma Foorumi juurest, taamal kõrgus kauaoodatud Colosseum. Jälle selgus, et piletid tuleks siiski ette ära osta, nii et sellel päeval sobivaks kellaajaks ei saanudki. Aga sellest polnud midagi, sest terve järgmine päev oli ka veel meie käsutuses. Regasime siis järgmiseks päevaks ära ja siirdusime teisi imelisi vaatamisväärsusi vaata.

Kohe lähedal asus Kapitoolium. See on üks Rooma seitsmest künkast, millel asus sama nime kandnud kindlus, Rooma usuline ja poliitiline keskus. Kapitooliumi väljakul seisab uhkelt ratsu seljas Rooma keiser Marcus Aurelius, selja taga Kapitooliumi ehk senaatorite palee (Palazzo Senatorio). Kapitoolium ise kahjuks oli meie külastuse ajal renoveerimisel ja fassaadi häösti näha ei olnud.

Taamal Rooma kapitoolium

Kapitooliumi palee kõrval asub kuulus Kapitooliumi emahunt (Lupa Capitolina) - pronkskuju, mida peetakse Rooma sümboliks. 19. sajandi kunstiteadlaste järgi oli Kapitooliumi emahundi loojaks etruski skulptor Vulca ning see valmistati ca 500 eKr. 21. sajandil alguses aga jõuti analüüside tegemisel järeldusele, et see ei saanud olla valmistatud antiikajal, vaid on ilmselt tehtud 11.-12. sajandil pKr. Päris selge see asi ei ole. Romulus ja Remus lisati skulptuurile 15. sajandil Firenze skulptor Antonio del Polaiolo poolt.

Kapitooliumi väljakult lahkudes vaatasime üle hilisemast ajast pärit, aga väga suursugused ehitise – Veneetsia väljakul asuv Vittoriano. See jagamatu Itaalia sümbol, mälestuskompleks Vittoriano, koosneb hiiglaslikust marmorist hoonest, hulgast monumentidest ja purskkaevudest, mis sai valmis aastal 1911 ja oli algselt pühendatud Itaalia kuningale Vittorio Emmanuele II-le (1820-1878). Tema oli seotud Itaalia ühendamisega ja seetõttu nimetatakse teda "Isamaa isaks". Monumendi osa on ka eraldi Isamaa altar. Kui alguses oli see monument pühendatud kuningale, siis 1921. aastal lisati sinna Tundmatu Sõduri kuju, et meeles pidada ka rohkearvulisi sõdureid, kes ühtse Itaalia eest oma elu andsid. Seejärel kasutas Vittorianot ära Mussolini, kes nägi selles monumendis suurepärast kohta oma fašistlike rahvakogunemiste pidamiseks, eriti patriootlik koht tõesti.

Järgmisena leidsime tee Panteoni juurde. Panteon (ladina keeles Pantheon) on uhkete sammastega 43 meetrit kõrge tempel, mis ehitati aastatel 115-125 pKr kõigile Antiik-Rooma jumalatele. See on ainuke täielikult säilinud Vana-Rooma ehitis. Alates 7. sajandist on Panteon olnud katoliiklik Santa Maria Rotonda kirik. Hoones asub kuulsa itaalia renessansikunstniku Raffaeli haud, mille juures seisavad kaks inimest sinistes rõivastes auvahtkonnas.

Panteoni ees järjekorras seistes kuulsime, kuidas üks härra kaaskonnaga soovis Panteoni siseneda Colosseumi piletiga, ei eristanud ilmselt neid maailmakuulsaid ehitisi. Kuna piletid on kellaajaliselt paigas, siis jäi neil ilmselt mõlemasse selle piletiga sisse pääsemata.

Roomas on terve rida kohti, mille külastamine tundub lihtsalt kohustuslik. See käib nii Colosseumi kui Panteoni kohta, aga ka Vatikani kuulub sellesse nimekirja. Vatikan asub keset Roomat ja moodustab omaette riigi (enklaav – riik riigis). Riigi pindala on 0,44 km² ja rahvaarv on 882. Nägime ära Püha Peetruse ehk Peetri katedraali, rahvast liikus palju ja ei läinud sisse vaatama Sixtuse kabelit, milles on Michelangelo laemaalid. Püha Peetruse väljakul, kus paavsti kõnesid kuulab ilmselt miljon inimest, asub hilisrenessansi stiilis Rooma Peetri kirik ehk Püha Peetruse basiilika (Basilica di San Pietro in Vaticano). Tegemist on maailma suurima kristliku basiilikaga – selle pindala on 15 160m²

Ja oli aeg taas paiksema tegevuse juurde asuda – õhtusöök, väike prozzecco ja itaalia õlu.

 

24. oktoober – Rooma

Foorum – Vana-Rooma poliitilise, kommerts- ja kohtuliku elu keskus

 

Colosseum – amfiteatri stiilis lõbustuste, vaatemängude ja vaba aja veetmise keskus - gladiaatorite ja metsloomade võitlused, imiteeritud merelahingud. on ehitatud imperaator Vespasiani poolt 72. aastal pKr. kunagi mahutas üle 80 000 pealtvaataja

Enne sisenda soovitav Colosseumi, siis Foorumi alale, kus sambad, Vesta neitsid... uuesti enam ei lastud meil sisse, jäi asju nägemata.  Palju veel avastada teadlastel, välja tulemata ajalugu

Tiberi jõgi, sillad