MIS RÜHM SEE ON? HIIUMAA 13.-16.07.12023

Aastast 2013 on üks omamoodi seltskond igal aastal kogunenud kuskil Eestimaa kaunites paikades, et seal ühiselt pisut ringi tuulata. Seltskonna ühine nimetaja on Mis rühm see on? ehk kamp rahvatantsijaid, kes kunagi koos Sõlekestes sussi sahistasid. Või pastelt, kui täpne olla. 

Mis rühm see on? miks sassi jälle samm neil läheb?

Või on neid tabanud taas nõtrushoog?

Kuid silmades neil siiski alati on säde

ja ettearvamatud nende tantsulood. 

Iga kord määratakse keegi au osaliseks olla järgneval aastal tripi  eest vastutav korraldaja. Sedapuhku kuulusid korralduskomiteesse Jane ja tema kaasa Agur ja nende kindlakäelisel juhtimisel viis meie tee 4 päevaks Hiiumaale. Ehk rootsi- ja saksa keeles Dagö saarele, mis tähendab päevasaart. Kambas 17 hääd inimest.     

Saar sai alguse 455 miljoni aasta eest, kui praeguse Kärdla linna asukoha lähistele tekkis meteoriidiplahvatuse tagajärjel rõngassaarestik. Need olid esimesed saared Hiiumaa praegusel kohal. Saaremaast ei olnud siis veel tuhkagi näha :)  

Tänane Hiiumaa:

Pindala - 1018 km² (koos Kassari saarega)

Elanikke - üle 9500 (lausa 9,3 in/m²) 

13. juuli astusid kabujalakesed praamile ja õhtuks maandusid ööbimiskohta, milleks oli Kärdla külje all asuv Hausma villa.  See on ääretult mõnus öömaja, kus olen ka varem juba käinud - 2 sauna ja bassein, mõnus õueterrass, paadikuur. Meri 5 min jalutuskäigu kaugusel, kus ka hea ujumiskoht.  Ja ujuda seal ka sai, iga päev ja mitu korda. Villas ka toitlustusime, hommikuti ja õhtuti, sest kõik vajalik selleks olemas. Arvutuste kohaselt tuli näo peale ühe söögikorra hinnaks lausa 2,75 eurot. Ööbimise hinnaks tuli näkku 21 eurot öö.   

14. juuli 

Hommikusulps tehtud, puder ja kohv naha vahele aetud, alustasime ka oma pikka ja huvitavat tuuri saarel. 

Esimene objekt - Kärdla meteoriidikraatri mudelväljak. 455 miljonit aastat tagasi tekkis tänase Kärdla kandis ligi 4 km läbimõõduga meteoriidi­kraater. Pärast paljusid geoloogilisi protsesse nagu setete teke, maakoore liikumine ja mitmed jääajad on kraater tänapäeval looduses raskesti märgatav. Seetõttu on tehtud kraatri mudelväljak, mis annab ruumiliselt tajutava pildi Kärdla kraatri suurusest ja proportsioonidest. Mudelväljak on 100 x vähendusega, võrreldes kraatri tegeliku suurusega - selle läbimõõt on u 43m ja ringvalli pikkus 140m.

Järgmisena ootas ees Hiiumaa pealinn Kärdla ja selle pikim maja - Hiiumaa muuseum. Ehitatud 1830.–40. aastatel ja on üle 60m pikk. 20. sajandi keskpaigani elasid majas Hiiu-Kärdla kalevivabriku direktorid. Rahvasuus saigi maja nimeks Pikk Maja. Muuseum ja mõned näidised selle eksponaatidest:

HIIU KANNEL

Eduard Wiiralt

Enne suurtele liivaväljadele siirdumist (jah, ikka Hiiumaal) jäid teele Kärdla arteesiakaevud – Hiiumaal Kärdla lähedal asuva meteoriidikraatri vildakatest paekihtidest põhjustatult liigub siin põhjavesi surve all ja maapinnale purskub vesi katkematu joana läbi 10-15 meetri sügavusele pinnasesse surutud torude. Internet teab kõike: https://hiiumaa.ee/objekt/arteesiakaevud-kardlas/  

Ja siis Kaibaldi liivik, millest ma polnud seni midagi kuulnud. Kuigi millegipärast hiidlased ei reklaamigi seda kohta väga, ka suure tee ääres ei näita sinna mingit viita. Kuigi võib-olla on see ka mõistetav, sest tegu on ikkagi Hiiumaa suurima kaitsealaga. 

Kaibaldi liivik asub Pihla-Kaibaldi looduskaitsealal Kanapeeksi küla lähedal. See on Eestimaa suurim liivik, poolkuu kujuline lahtiste liivadega väli. Ligi 12 hektari suurune liivik on tekkinud II maailmasõja ajal metsapõlengute (suurim põleng toimus aastal 1940 ja hõlmas maa-ala, mille ümbermõõt umbes 30 km ja seda kustutas 2300 inimest, sh tuletõrjujad, punaväe sõdurid kui tavaelanikud) ning hilisema nõukogude tankide harjutusväljakuna  kasutamise tulemusel.  Ehk oli korralik tankodroom, kus tankide tegevus aitas need liivaalad avatuna hoida. Kuid tankide tegevus tekitas uus põlenguid ja takistas taimede kasvamist. Seetõttu ongi seal kasvamas vaid 3 liiki - mänd, kanarbik ja võnkvars. Viimane tekitas meie loodusesõprade seas millegipärast erilist elevust :) 

Mis rühm see on? kes suudab samme seada?

Ja kuidas maha panna jalg, ei tea.

Kuid paelub neid, sest tahaks rohkem teada

See igal pühapäeval jälle trenni veab.

Liivikule järgnes saarel viibitud aja pikim sõit (suisa 45 min) Ristna ja Kõpu tuletorne kaema. Kohustuslik programm Hiiumaale tulles. Kõpu tippu ronida polegi seni juhust olnud. See trepp on ikka trepp, mis on trepp - 30-40 cm kõrgused astmed on paras ronimine. Aga vaade ülevalt kompenseerib nähtud vaeva.

Ristna tuletorn aastast 1874, kõrgus 29,5 meetrit

Kõpu tuletorn aastast 1649, kõrgus 36 meetrit

Et käimas on parajasti liikumisaasta, siis tegime väikse tiiru ka Rebastemäe matkarajal, mis vonkles mõnusalt üles-alla ja sisaldas kahte puidust vaatetornikest. Vaated polnud küll midagi erilist, aga tore oli vaadata ikka. 

"...tuul kiigutas puude latvasid mis väga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taevas oli taeva karva sinine... "

Mis rühm see on? Kas ainult Kalameest nad

Seal ümber kuuse keerutavad koos?

Või Marupolkatki ja vahel Labajalga

Koostegemise ajal võetud Puudutuse poos.

Edasine kava nägi ette küll Vanajõe oru, Hiiumaa Eiffeli torni ja Ristimäe külastamise, aga see plaan läks jooksvalt muutmisele. Põhjuseks see, et Kärdla muuseumi töötaja soovitas hoopis minna vaatama Viscosa kultuuritehast. Narr oleks kohaliku soovitust mitte kuulata, eriti kui soovitajaks muuseumi töötaja. Nii et tehtud, mõeldud. Ja ei pidanud kahetsema, see koht oli minu jaoks üllatav ja äge. Üllatavalt äge. Tahan sellest kohe pikemalt siin kirjutada.

Viscosa kultuuritehas asub Kõrgessaares. Kohale jõudnuna sattusime kohe täiesti juhuslikult kokku ühe sõbraliku härraga, kelleks osutus üks koha peremees Marco Pärtel. Ta pakkus lahkelt, et tutvustab meile (tasuta) seda kohta ja räägib, millega on tegu ja millised plaanid on. 

Algselt loodi see enam kui sajandivanune tööstuspark kunstsiidi tootmiseks, hiljem kasutati kalatehasena. Nüüd siis toodetakse kultuuri. Töötab kunstikohvik (Viscosa Art Cafe), mis on päris korralik, esinemisi (nii kontserdid kui teatrietendused) korraldatakse seal mitmes erinevas ruumis ja nende piletid pidavat olema enamasti välja müüdud. Suured kõrge laega ruumid, mis pehmendatud põrandatega. Aknaid veel kohati hoonetes eriti ees ei ole, aga kultuuritehas alustaski seal oma tegemisi alles eelmise aasta augustis. Ja juba kasutusse võetud ruumide puhul on siiski tagatud ka inimeste ohutus. Tohutut potentsiaali on selles kohas tunda ja näha. Tulevikus saab hiidlastel olema vägev kultuurikants, kui need plaanid on kõik teoks saanud.   

Ma polnud sellest kohast varem midagi kuulnud (taaskord!), aga vaadates nt jooksva kuu esinejate listi, siis see on muljetavaldav – RaudSaller, Tõnis Mägi, Kadri Voorandi, Rita Rey, Robert Linna jt. Seal toimus ka suur Riho Sibula mälestuskontsert. Rohkem sõnu polegi vaja. 

TOIMIV KOHVIK

OMANÄOLISED PUKID

(

PEREMEES

PEREMEHE KABINET

Sellega polnud päev teps mitte veel lõppenud, sest õhtul oli Soera talumuuseumis veel ka simman. Rahvatantsijad (kusjuures mandrilt, Kuusalust) ja bänd. Teel simmanile tekkis keskustelu meil autos, et mis bänd see oligi, kes simmanil esineb. Jane pakkus kaks võimalikku varianti - kas see oli Metsavägilased (mis asi?) või Lõõtsavägilased. Ma juba rõõmustasin, sest kuna Metsavägilastest pole midagi kuulnud, siis ilmselt Lõõtsavägilased ja see on väga hea punt. Aga tuli välja, et esinejaks oli hoopis... Väliharf! Suht sarnase kõlaga tõesti :) No see pole ka halb simmanibänd, aga ühe nokatsiga lembelauliku (ilmselt mingi kohalik võll, kes nõudis enda lavale lubamist või lihtsalt kellegi semu) oleks võinud ära hoida. Sest et noh, halb oli ju. 

 Muusikale taustaks ilusad taluhooned ning suupisteks suitsukala ja kohalik õlu. 

Kuusalust

Leia pildilt üks rahvatantsija :)

Õhtu lõpetuseks muidugimõista merre, sauna, bassseini ja grilli. Ja muidugi päikeseloojang. Ja sünnipäevalaste Ainvari ja Kristina torditseremoonia. 

15. juuli 

Hommikul jälle esimese asjana merre. Ja siis jälle teele. 

Mis siis teele jäi?

Näiteks Vaemla villavabrik Käina vallas – 1841. aastal Vaemla mõisa heinaküüniks ehitatud hoones asus nõukogude ajal villatööstus, mis ühismajandite lagunemise ajaks 1990ndate algul vaid villavahetuspunktiks oli hääbunud. 1992. aastast tegutseb hoones pereettevõte Hiiu Vill. Vanad kraasimismasinad on taas töös. Sisuliselt on tegu töötava muuseumiga. Vabrikus toodetakse kohalikust Hiiumaa lambavillast lõnga ja kudumeid ja neid tooteid on muidugi võimalik ka kohapeal osta. Huvilised said kuulata ka juttu (lootus, et peremees ei visanud villast) ja masinate müra.

Villavabrikust üle tee külitasid lambad, kes surusid end kuuma päikese eest varju  otsides keset karjamaad rajatud puuhoone seina äärde. Uksed olid hoonel lahti, aga elukad sinna ei kippunud millegipärast.

Vill puhkab varjus

Inimesed lambanahas... või ok, villas

Villavabrikust võtsime tee Suuremõisa barokkstiilis mõisa juurde, mille peahoones ja kõrvalhoonetes tegutseb Hiiumaa ametikool, kus saab õppida näiteks selliseid põnevaid ameteid kui florist, linnaaednik, palkmajaehitaja, maastikuehitaja, väikesadama spetsialist jne. Põnev lugu selle ametikoooliga. Nimelt anti selles mõisas kooliõpetust juba alates aastast 1824, mil Kärdla kalevivabriku rajaja parun Peter Ludvig Konstantin von Ungern-Sternberg avas seal lamburite kooli.  100 aastat tagasi õpetati Suuremõisa lossis mõisatööliste lapsi. 1977. aastal asutati Suuremõisa peahoonesse agronoomiat ja aiandust pakkuv kool, mis kannab alates 2007. aastast Hiiumaa Ametikooli nime. Sellest tulenevalt on ka mõisa juures väga ilus park ja aed. Elurikkus. 

Mõis aastast 1760 (foto lehelt Puhka Eestis)

Käinas asub selline populaarne koht nagu elamuskeskus Tuuletorn, kõrgusega 29 meetrit. Ehk seekord mitte tuletorn, vaid tuuletorn. See on samal ajal nii muuseum, teaduskeskus kui ka mängumaailm. Igast asjast midagi. Ronimishuvilistele võib-olla ka põnev, sest nad väidavad, et nende 20 meetrit kõrge sise-ronimissein on Baltimaade kõrgeim. 

   

Tuuletorni seinu ehivad ka teemakohased luuleread

 

Trip läks edasi looduselähedasemalt, sest ees ootas väike jalutuskäik Sääretirpu või siis Kassari säärele, kuidas kellele. Parklast edasi-tagasi tuli ca 5 km jalutamist, sellele lisaks oli meil väike piknik mere kaldal ja minul ka suplus teravate kivide otsas meres. Väga ilus jalutuskäik oli kadakate vahel. Eemalt paistab kohe mere kaldal rohtu nosiv hobuste kari. Muuseas, autoparklas on seal hoiatussilt, et koeraga ei tasu seal ka rihmaotsas jalutada, sest võivad hobuste rünnaku alla sattuda. Sääretirp peaks ka Hiiumaa külastuse kohustuslik osa olema. Teed tirbule ehk tirpu juhatab Hiiumaa vägilase Leigeri kuju.

TIRBU TIPP!

 

TEEL TAGASI

Päevakava viimane punkt oli Endlitalu külastus Hautselja külas. Või oli see lavendlitalu?! Vist jah. Seda ma mõtlesin, et kus Endel on ja miks nad neid taimi niimoodi passivad, mõned isegi korjavad. Tegu oli avatud talude päevaga ja inimesi sebis seal hulganisti.

Uurimistöö tulemusel sain teada, et lavendel on poolpõõsaste, lehtpõõsaste ja rohttaimede perekond huulõieliste sugukonnast – lõhnataim, millest saab lavendliõli, lõhnavett ja lavendlisalvi. Lisaks endlile saab seal talus näha ka lemmikloomi: Sassud (talu suvelambad) ja suvitavad jänesed Bruno ning Bonsu.

 

Neid lavendlitaimi pidavat seal olema oma 20 000

Pärast Endlitalu ootas meid ees jälle pood, meri, saun, bassein ning tšill ja grill. Ja ütle siis mis elul on viga :)

Üks nädal vahet ja Aissa läinud meelest

Ja Hiiu valsi võttest risti läheb jalg. 

Neid õpetaja manitsegu kasvõi kreeka keeles

Ei takista neid muusika, ei niiskeks läinud palg.

 

16. juuli

Ja oligi juba kätte jõudnud neljapäevaku viimane päev. Kuid tegemisi ja minekuid jagus ka selleks päevaks. Tahkuna pool oli ju veel täitsa üle kontrollimata. Aga enne tuli meres käia, kõhtu täita ja villa ära tühjendada endast ja oma asjadest.

Tahkuna militaarmuuseum tutvustab sealkandis asuvaid rannakaitserajatisi, relvi ja muud ajakohast träni. Päris suured torud on ka hoovipeal - rannakaitsepatarei suurtüki rauad. Olen seal ennegi käinud ja teab mis uhke väljanäitus see pole (eelkõige võrreldes mõne teise militaarmuuseumiga), kuid see, mis pärast sai, oli küll lahe. Ei saa siiski salata, et kohalik giid tegi asja huvitavamaks, rääkides ka enda põnevatest meenutustest seal kandis. Tuur kestis koos tunnelitega suisa 3 tundi.  

BTR SEESTPOOLT

DESINFITSEERIMISKAMBER

Ukraina kunstniku töö on ka muuseumis koha leidnud

Ja siis viidi meid allilma. Veidi muuseumist eemal on palju militaarrajatisi, aga on ka võimalus minna süvitsi. Ehk maapinna sees olevatesse tunnelitesse/ruumidesse ja kusjuures seal all on veel 2 korrust. Kõige alumisele korrusele saab pugeda väikesest august ja selleks on sinna paigaldatud kitsas puuredel. Liikuda saab seal muidugimõista taskulampidega. Külm ja rõske oli ka, aga hea jahe vahelduseks. Pärast pooletunnist tuuri maa all oli kontrast välja sooja kätte tulles suur. 

Kusjuures, kuigi tegu on massiivse betoonrajatisega, siis neid ruume (sisaldavad ka allikat vee võtmiseks, õhuavasid jms ellu jäämiseks vajalikku) reaalselt kasutati ainult 2 päeva - oktoobris 1941, kui sakslased hakkasid jõudma Saaremaa poolt punaseid kimbutama. 

Tagasi maapinnale!

Läheduses on seal ka Tahkuna tuletorn ja mälestusmärk reisiparvlaeval Estonia hukkunud lastele.

Tee viis sadama suunas, kuid teele jäid veel puidust ja õlgkatusega Malvaste õigeusu kabel (pühendatud prohvet Eelijale muidugi) aastast 1925...  

...ja Kallaste pank, mis ei asu mere ääres - ca 400 meetri pikkune ja kuni 10 meetri kõrgune paepaljand. Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud.

Panga peal oli mõnus väike piknik teha tripi lõppakordiks enne praamile minemist. 

Mis rühm see on? Sel tantsul ei näi algust ega lõppu.

Mis tants see on?  Ei suuda mõista keegi

Ja kuigi õigest rütmist pole kippu ega kõppu

On lõbus neil ja tähtis on ka seegi . 

Kokkuvõttes võib elda, et olid vahvad ja toredad päevad Hiiumaal, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi - oli hulgi huvitavaid kohti, mida külastasime, päikseline ja soe ilm, igahommikused ja -õhtused suplused meres, ääretult lahe seltskond, külm õlu ja hea söök. Aitäh osalistele ja järgmine aasta kohtume juba hoopis teises kohas ja käime mööda teisi põnevaid radasi. 

p.s. need vaheluuleread olid kunagi ispireerunud Siiri Sisaski surematust laulust "Mis maa see on?". Seosed ka meie tantsurühmituse mitteametliku nimega.