Sel kevadel tuli kõik teisiti. Teadagi. Kõik toimuma pidanud üritused jäeti ära selle neetud viiruse tõttu. Mul oli kindel plaan, nagu igal aastal (aastast 2005 on vaid 2 vahele jäänud), osaleda Roheliste rattaretkel "Kuidas elad, Narva". Retk küll toimus, aga veidral kujul ehk virtuaalselt. Igaüks võis suvalises kohas rattatiiru teha ja ennast vaimusilmas Roheliste matkale mõelda. Ja siis see sõit Roheliste kodulehel kirja panna, et teised ka ikka näeks. Isegi kohajuttu ja väikest kontserti oli võimalik internetis kuulata, linnulauluhommikust osa võtta jms. See kõik on tore ja inimesed on leidlikud, aga see pole ikkagi see päris. Kolbas kripeldas mõte panna telk ja muu kola rattale ja minna päriselt matkale, linnast eemale looduse rüppe. Ja mitte üksinda.
Nõnda hakkasid plaanid vaikselt ilmet võtma. Väikese sissejuhatava sutsaka tegime Meelisega kahekesi nn virtuaalse Roheliste retkega samal ajal ehk 16.-17. mail. Mõte oli sõita rongiga Vasalemma ja hakata sealt vaikselt üles põhjaranniku poole rühkima.
Vasalemma - Rummu - Paldiski - Pakri tuletorn - Laulasmaa - Meremõisa
Kuna tee läks läbi Rummu, siis kasutasime juhust ja vaatasime taas üle ka mahajäetud karjääri ning paekivi kaevandamisest tekkinud Rummu tuhamäe. Olid kenasti sama koha peal alles, seal ju on mida ikka ja jälle tasub vaatamas käia.
Enne Paldiskisse jõudmist läks ilm tormiks kätte ning kõvadele tuuleiilidele, mis puhusid muidugi vastu, lisandus ka tihe vihmasadu. Ühes mahajäetud nõukaaja valvepunkri jäänukis saime korraks varju vihma ja tuule eest.
Enne Paldiskisse jõudmist läks ilm tormiks kätte ning kõvadele tuuleiilidele, mis puhusid muidugi vastu, lisandus ka tihe vihmasadu. Ühes mahajäetud nõukaaja valvepunkri jäänukis saime korraks varju vihma ja tuule eest.
Ulualune vihma eest
Vihm jäi peagi õnneks järgi, aga kõva tuul saatis meid innukalt edasi. Paldiskis tegime einelas väikese lõunapausi ja suundusime seejärel vaatama Pakri poolsaare tipus asuvat tuletorni. Algselt oli tuletorn sinna rajatud aastal 1724 Peeter I käsul, aga täna näha olev kivist torn valmis 1890. 52 meetrit kõrge Pakri tuletorn on Eesti randade kõrgeim. Merepinnast on sel kõrgust suisa 73 meetrit. asub ta ju otse kõrge pankranniku lähedal. Torn oli alles paar päeva tagasi vaatajatele avatud, nii et meil vedas ja saime ka üles ronida. Trepiastmeid on tornis 275 (see on torni kodulehe andmetel, ise ei viitsinud üle lugeda), nii et ülesronimine pani higinäärmed ja kopsud täie vungi tööle. Vaade torni tipust avanes muidugi oivaline, aga üleval õue astudes rabas tuul kahel heas toitumuses matkahundil rinnust kinni ja tuuseldas nagu takutuusti. Jõuliselt sakutas. Pileteid müüv härra pajatas sealsetest juhtumistest. Ühel külalisel olla mobiil tornist alla pudenenud, aga see jäi täiesti terveks. 52 meetrit. Mul pudenes kodus meetri kõrguselt ja oli kohe ämblik koos muude hädadega.
Pakri tuletorn
Jätkasime sõitu Pakri poolsaarel mööda pankrannikut, nii pikalt kui võimalik. Võitlus tuuleiilidega jätkus, aga sellega harjusime juba ära. Nautisime vaateid. Väikesed jõu ja ilunumbrid oli ka vaja ära teha. Tuul paiskas mul mütsi peast ja see lendas suhteliselt panga ääre lähedale, mis oli allapoole kallaku peal. Viskasin kõhuli, Meelis istus oma kerega mu jalgade peale ja nõnda "õngitsesin" näpuotsega mütsist kinni. Ära tõin, aga päris terav elamus oli. Meenub üks tore Contra lugu - https://www.youtube.com/watch?v=yfeYK1obb9M
Kui on meri hülgehall ja siin istumas üks loll...
Väntasime nõndaviisi ümber Lahepere lahe ja mõne aja pärast olimegi Laulasmaal nagu niuhti. Õhtuks panime mõisameeste laagri püsti Laulasmaa lähedal asuvas Meremõisa RMK lõkkeplatsil. Samas kohas oli 2018. aastal minu viimane laager, kui olin lõpetamas rattamatka ümber lombi ehk Läänemere. Väike nostalgialaks otse näkku. Sedapuhku oli meie matk küll mõnevõrra lühem, kuid mõne tunniga 63 km sai siiski maha vändatud ja see pole ka paha. Ja hommikul koju tagasi, vahepeatusega Türisalu pangal. Lisa 35 km. Kokku selge sott. Peaaegu.
Õhtuks oli Meremõisameeste laager....
Ei voolanudki palju vett vahepeal merre, kui oli taas aeg kotid matkaasju täis toppida ja teele minna. 28. mail asusime koos Diana, Andrese, Renno, Meelise ja Tiiduga rongiga teele Jõhvi suunas. Sedakord oli plaan vändata kohe mitu päeva.
Jõhvi - Valaste - Saka mõis - Kohtla-Nõmme - Püssi - Aidu-Liiva
Rivi ees seal tormab viis vihast täkku
tagumiku alt meil läbi lendab maa.
Ratta alt meil paiskub musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.
/Eno Raud ainetel/
/Eno Raud ainetel/
Rong väljus hommikul kell 7 ja peale 9 ronisime oma ratastega Jõhvi perroonile, et võtta suund Valaste poole. Valaste juga on Eestis üks erakordselt lahe koht, aga tee sinna oli üsnagi märg ja jahe. Peaaegu terve tee sadas vihma. Vastupidiselt internetis olevale infole oli Valaste kohvik siiski avatud ja saime seal pisut kuivada ja end soojendada. Õnneks jäi peagi aga vihm üle, mis lubas meil ka juga ennast imetelda. See on ikkagi oma 30 meetriga Eesti kõrgeim juga, tuleb austust avaldada. Ontika pankrannik, kus juga asub, on muidugi ise ka imeline. Ontika pankrannik on ju Rootsis Ölandi saarelt algava ja Venemaal Ladoga järve kandis lõppeva üle 1100 km pkkuse Balti klindi (so järsak, mis tekkinud Fennoskandia kilbi ja Ida-Euroopa platvormi vahelisele piirile!) kõige kõrgem osa.
Niriseb...
Valastelt jätkasime teed juba rahulikumas ilmas. Järgmine eesmärk oli 10 km kaugusel asuv Saka mõis, kuhu on tänaseks tehtud üsna uhke spa hotell koos sinna juurde kuuluvaga. Ei ole paha koht pankranniku ääres. Saka või saksapäraselt ka Sackhofi neorenessansi stiilis rüütlimõisa peahoone ise on praegusel kujul valminud aastal 1864. Enne teist maailmasõda mõisas elanud saksad asustati siit ümber Saksamaale ja peale sõda tehti siia pioneerilaager, hiljem juba nõukogude piirivalve kordon.
Puhkehetk Saka mõisas asuva meretorni juures, see on endine NL piirivalve prožektoritorn
Saka mõis ja merevaated vaadatud võtsime suuna Kohtla-Nõmme poole, eesmärgiga teha peatus ja kinnitada keha kaevandusmuuseumi kohvikus. Saateauto teenust osutavad neiud Kristi ja Marilis läksid ka allilma vaatama, aga ise ma maa alla ei trüginud. Küllap jõuab sinna ka kunagi, kiiret pole. Muuseumis olen aga varem juba käinud. Nautisime hoopis seltskonda ja selle ajaga tuli õues ka päike välja. Kaevandus ise oli aga töös aastatel 1937-2001.
Optiline illusioon. Minu eesmise ratta kott oli tegelikult vasakul pool ratast.
Edasi viis tee Püssi, et õhtuks manti varuda oma rattapaunadesse. Oli aeg laagriplats üles otsida ja selleks oli välja vaadatud RMK Aidu-Liiva telkimiskoht Aidu karjääri ääres. Karjääris ehk põlevkivi pealmaakaevanduses on töö lõpetatud 2012. aastal, aga varem kaevandati seal oma 2,4 miljonit tonni põlevkivi aastas. Pärast kaevanduse sulgemist täitus see veega. Tänu põhjas olevale kipskristallidele, mida vesi peegeldab, on vee värv väga ilusat sinakasrohelist tooni. Eestis eriline koht, kindlasti. Nüüd tahetakse sinna rajada veespordikeskust, härrased Sõnajalad kemplevad riigiga kangekaelselt aga õiguse eest rajada sinna kõrvale tuulepark, mida riigiisad sugugi sündida ei taha lasta.
Telkimiskohta jõudmiseks oli võimalus ületada umbes 20 meetrit lai kanal, mille tarvis seltsimehed unetud olid sinna ehitanud parve. See töötab tiri-aga-tõmba meetodil, võta otsast kinni ja sikuta ennast koos asjadega teisele kaldale. Ja nii lihtne see ongi. Tegelikult saaks telkimiskohta ka mööda teed sõites, aga see poleks üldse ju nii huvitav.
Nii see käis.
Laagrisse jõudes me ei jõudnud veel asjugi rattalt maha, kui usin Andres oli juba lõkke käima pannud.
Topelt ei kärise!
Sõidetud sai päevaga 62 km, sõiduaeg 4 h 29 min, keskmine kiirus 13,8 km/h.
Aidu-Liiva - Tudu - Avinurme - Tudulinna - Matsu talu
Ratturi suu vahul, ragisevad kondid,
mustal taeval sähvib ekslev välgunool.
Kihutame nagu põgenevad tondid,
kelle kandu limpsab verekoera koon
Hommikul asusime teele mitte esimese ega teise kukega, aga siis, kui selleks õige aeg oli. Jälle tõstsime pambud, rattad ja iseennast parvele ja sõit teisele kaldale võis alata. Seejärel saime oma varandust kenakesest kivihunnikust üles trügida, et juba sadulas sõitu jätkata.
Ikka edasi, ikka edasi. Ei sammukestki tagasi!
Äpardus juhtus peagi Meelise rattaga, kui kruusasel teel põrutas tagumisel rattal pakiraami katki. Pakiraami küljes olid aga suured rattakotid, mis tungivalt mingit toetuspinda nõuavad. Kolleegium, eesotsas rattatohter Tiiduga, asus asja kallale.
Uppis!
Pool tundi nikerdamist ja ratas oli taas sõidukõlbulik. Mina aga samal ajal valvasin tagalat ja korraldasin ümbruskonnas patrulli. Et ei tuleks liialt pätte, nõuaksid, et anna kätte... Olin valmis kannatama isegi sellist vaatepilti:
Kaardi järgi juhatas Tiit meile teed, et ei peaks uuesti tagasi Püssi kanti minema, vaid saaks otse Tudu suunas minna. Tuterdasime karjäärile omasel maastikul kivide vahel, nii sadulas kui ratas käe kõrval, aga kanalite vahelt õnnestuski välja pääseda. Metsatukas liikusime väikesel rajahakatisel, üle langenud puude korduvalt ratast tõstes aga sai lõpuks rada otsa. Nii et päris tee peale jõudmiseks tuli väike lõik ka külamehe põlluveeres veereda, kuid suurt kahju me siiski ei tekitanud seal.
Järgmine peataus - Vinni vallas asuv Tudu alevik. Seal liitusid meie tööka ja rahu(a)armastava matkakollektiiviga ka lugupeetud päästeametnikud Marvi, Eneken ja Martti. Seltsis segasem ja lõbusam. Ja mida aeg edasi, seda segasemaks läks, nagu ikka.
Tudu kohta aga leidsin midagi põnevat internetist. Nimelt on 1913. aastal keegi Leopold Laurson (vikipeedia andmetel eesti sõjaväelane ja diplomaat) Tudu inimeste aadressil korralikult keelt teritanud: "See on päris metsinimeste elupaik. Ümber ringi metsad ja sood, nii et vaev ligi pääseda. Inimesed on rumalad, ajalehti ei loe terves külas keegi muu, kui ainult kooliõpetaja. Inimesed vaatavad vanavara korjajase kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peavad sind koguni kolera külvajaks. On talusid kuhu sisse ei juleta lasta. Sõna Museum, paneb neid paris kohkuma, pole seda ennem sugugi kuulnud. "Mis asi see Muusejum on". Ei aita siin ka pikk seletamine, see sõna käib juba üle Tudulaste mõistuse. Öö saatsime Tudu kooliõpetaja Weemi pool mööda Peaaegu niisamasugune kilplane, kui rahvas". Seda teksti lugedes on selgesti aru saada, et tüüp on ise üks suur kirjamees olnud:)
Meie, kes me oleme enda arvates kahtlemata teravamad pliiatsid, jätkasime teed vana kitsarööpmelise raudtee tammi peal. See raudtee viis vanasti inimesi Sondast Mustveesse, tehes peatused vahepeal ka Tudu ja Avinurme raudteejaamas. Tee oli justkui joonlauaga maha mõõdetud ja läks ühtelugu vist oma 20 km ainult õkva. Ei midagi ilusat silmale ega kõrvale, kui seltskonna silmarõõmud muidugi välja arvata. Aga tagumiku alt meil läbi lendas maa ja lõppude lõpuks Avinurme välja me jõudsime. Mustvee vallas asuva Avinurme alevikus tegime loomulikult poepeatuse. Aga asula ise on kuulus peamiselt pütilaada (mitte segamini ajada potilaadaga!) ja puiduaida poolest, mis tutvustab möödakäijatele kohalikku puidust käsitööd.
Järgnesid taas kilomeetrid maanteel. Ikka nii, et kaks kõvemat väntajalga pikalt ees ja ülejäänud riburada pidi järgi. Niimoodi väikeste puntidena jõudsime Tudulinna hüdroelektrijaama juurde. Ja ehkki see elektrijaam küll hetkel suurem asi vaatamiseks pole, siis saime ikkagi linnukese kirja kõvakettale salvestatud Eestis nähtud vaatamisväärsuste andmebaasis. Kultuurimälestiste riiklikusse registrisse see elektrijaam ju ometi kantud on. Seda peamiselt põhjusel, et see Rannapungerja jõe ääres Särjetõkke kärestikul asuv endine elektrijaam valmis 1950. aastal komsomoli lööktööehitusena. See lööktöö tähendab maakeeli seda, et elektrijaam valmis suures osas vabatahtliku masstöö ehitisena. Ilmselt neid vabatahtlikke töökäsi siis leidus, kes kommunismi ehitada tahtsid.
Matkapäev lõppes aga Matsu talus. Panime aasale telgid püsti, tegime sauna, kastsime ennast jahedasse tiiki ja võtsime õlle või paar. Matsu perenaine eriti lahke ja abivalmis külaliste vastu millegipärast ei tundunud, ei tea kas segasime teda tähtsate toimingute juures või milles asi. Võiks ju arvata, et praegusel ajal hoiab turismi- või puhketalu pidaja klienti nagu oma silmatera.
Sõidetud sai päevaga 79 km, sõiduaeg 5 h 55 min, keskmine kiirus 13,3 km/h.
Matsu talu - Avinurme - Rakke / Kehra - Sõstra saun Soodlas
Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha,
varsti seisab ees meil argipäeva sein.
Aga meie sõidust mälestus jääb maha,
sellest, et meil matkal joomata jäi vein.
Hommikul ühinesid meiega vanad kamraadid Mari ja Taavi. Ikka selleks, et veeta meie ülimeeldivas seltskonnas kasvõi üksainus tore päev ühest punktist teise kulgedes. Kuigi tegelikult meie liikumine on ikkagi pigem protsess, kui punktist A punkti B jõudmine. Sageli võib juhtuda, et me jõuame lõpuks omadega hoopis punkti X.
Aga pärast seda, kui mehaanikud Meelise ratta kallal taas veidi askeldasid, võis meie sõit jälle rõõmsalt alata. Edasi viis meie tee tagasi Avinurme. Aga äpardused ei jätnud meid ka sel päeval unarusse. Esimesena tabas saatuselöök Rennot, kelle ratta tagumine välisrehv korraliku pauguga saba andis. Sellega tema sõit ühtlasi ka lõppes. Samas pidi tema kaasa talle varsti nagunii autoga järele tulema, nii et liiga hull lugu polnud, sai tee ääres päikese käes rahulikult õlut libistades tsillida ja naist oodata. Vedas, et see deformeerunud välimusega rehv juba varem katki ei läinud. Varsti lagunes taas Meelise pakiraam, aga sellega sai ka jälle korda. Suurem pauk tabas Marttit, kes ühel hetkel maanteel kaotas kontrolli ratta üle ja laotas ennast kõhuli asfaldile. Kuna see juhtus otse minu nina all, siis see vaatepilt ei olnud just kaunis - justkui aeg luubis oleks see toimunud. Läks hästi, et samal ajal autosid ei tulnud, peale selle metsaveomasina, mis kõrvalteelt just välja pööras ega olnud veel hoogu üles saanud. Ratturi käsi ja jalg said haavu, mida tuli puhastada ja sõrmedele plaaster peale panna. Aga muidu suuremaid vigastusi ei olnud, võib-olla ainult eneseuhkus sai väheke kannatada. Aga selle vastu on ju samuti rohtu.
Rakkesse jõudsime kobeda ajavaruga enne rongi väljumist, nii et saime natuke aega surnuks lüüa ja ihu premeerida tehtud töö eest, kes kohvikus, kes raudtee ääres. Rongi mahtusime oma 8 rattaga ilusasti ära ja tund aega hiljem olime Kehras. Väike poetrett õhtuks tarviliku kauba hankimiseks ja siis veel 7 km sõitu Soodla külas asuvasse Sõstra sauna. Meelis tunneb peremeest ja saime hea diili. Saun ise asub suurepärases kohas keset metsa, kus ümberringi täielik vaikus, kui lindude sädistamine välja arvata. Ees ootas saun ja noobel keskustelu elu keerdkäikude ja vingerpusside üle. Oli meeleolukas ja mõnus õhtu. Taaskord.
Sõidetud sai päevaga 63 km, sõiduaeg 3 h 21 min, keskmine kiirus 19 km/h.
Sõstra saun - Kehra - kodu
Pühapäeva hommikul saime rahus einetada, kohvi juua ja niisama mõne tunnikese molutada, enne kui oli aeg järjekordsele matkale joon alla tõmmata. Ei olnud seda karjatuhhi, et siit otse Tallinnasse vändata, kuigi vahemaa oli vaid tagasihoidlik 40 km. Samas, mõned pidi nagunii veel Tallinnast koju väntama.
Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh ja kogu lugu karupoeg Puhh.
Andrese lahkel loal ka väike filmilõik - https://youtu.be/HN4rZpVpaKM