Tuuletallajad rattaga Saksamaal ja Hollandis 2008

Ühel kaunil kevadpäeval 2008. aastal olid Tuuletallajad (ehk Meelis ja Margus) nõuks võtnud rattaga pisut rändama minna. Mitte niisama veerema mööda kodumaa teid, vaid teisele poole merd, väljamaale. Mõeldud, tehtud. Kui rahad koos, hankisime tutvuse teel odavad laevapiletid Tallinnast Rostocki. Jah, tol kuldsel masuajal võis Tallinki laevaga Tallinnast Rostocki sõita, vahepeatusega Helsingi sadamas. Ning peagi saabus ka päev, mil tuli oma asjad kokku pakkida, ratta peale ronida ja laevale veereda. Ees ootas 30 tundi mõnusat seilamist Läänemerel Superfast laeva pardal.

Nu sportsmenõ - start!

Laev väljus Tallinna sadamast aprillikuu kaheksateistkümnendamal päeval AD kell 17.28.   Matkaleminek aprillis kõlab esmapilgul Eestimaa ilmaolusid teades päris esimese aprilli naljana, aga sel aastal eriti valikuvõimalust teatud põhjustel meil polnud ning ilmaolud osutusid ka meile üllatavalt soodsaks. Saime nautida palju päikesepaistet ja soojagi oli 10-15 kraadi, kohati ka üle 20 isegi. Esimesed seiklused algasid juba laeval, kus kaasavõetud teemoon kahanes imelise kiirusega nagu krati poolt tühjendatud viljasalv ja seebiriiul. Nõnda see merereis omasoodu läks. Kajutit ei hakanud endale võtma, vaid ööbisime laevas avatud salongis. Seal oli päris suur hulk teisigi reisijaid, kes ööseks ennast magamiskotiga põrandale kerra eelistasid tõmmata (kahekordse hinna maksmise asemel)  ja häda polnud mitte vähimatki.

Deutchland, Deutschland über alles - 19. aprill

Hommikul kell 8, kui laev merelaineid kündis umbes poolel teel, tõusime üles ja asusime taas tegema seda, mida me kõige paremini oskame - aega surnuks lööma koos sõber õlunaadiga. Ega seal "magamistoas" kauem ei kannatanud olla ka. Peagi said varud ammendatud, aga ees ootas veel mitu head tundi merereisi.

Et tuttav tunne püsiks sees  läeb kõrist alla tal, 

kõik, mis on kangem kaevuveest: 

šartröös ja rumm, šampanjalurr, 

katkeb õllest püksikumm.

Hea, et laeval müüdi ikka odavat joogipoolist ka. Ainult 4 eurot (aastal 2008 oli üsna ebatavaline summa) ühe vahva Saku Originaali eest. Ka hommikusöök, mis maksis 12 eurot, läks ludinal sisse. Tunne oli selline, et mine liiguta või mägesid. Ka see rõõmustas, et istudes laeva reisijate salongis mängis taustaks mõnus rahustav tümakas. See lihtsalt sundis ikka ja jälle baarileti juurde siirduma, et see „kultuurielamus“ üle elada. Meelis paistis natukene pahandavat, sest ta soovis juba ratta selga istuda, mitte ei tea mitmendat 4-eurost õlut sisse valada. Mida lähemale Rostocki sadamale jõudsime, seda lähemale see jõudis. Kahtlemata muutus matkaärevus ka suuremaks. 

Rostockisse jõudis laev õhtul kolmveerand üheksa paiku ja seiklusrikas merereis saigi lõpuks läbi. Esimene mure oli sadamaalat välja vändata ja leida paik, kuhu saaks telgi püsti panna, sest väljas oli juba täiesti pime. Ei näinud enam sõrmeotsagi silma torgata. Pärast mõningast väntamist jõudsime mingi tõkkepuu juurde. Kui üritasime sealt pimeduse varjus mööda hiilida, siis selgus, et ala on relvastatud valve all (ilmselt mingi tollitsoon vms) ja meil soovitati üsna valjuhäälselt ja resoluutselt läbi ruupori sealt heaga kiiresti jalga lasta. Võtsime seda hüva nõu kuulda, sest relvastatud härradega vaidlema hakata ei soovinud.  Lõpuks leidsime ka sobiva põõsaaluse ööbimiseks, tont teab kus kohas. Telgi saime püsti ja heitsime reisiväsimust välja puhkama, et olla valmis järgmisel päeval algavaks sõiduks. Ei heidutanud rändureid ka see, et esimesel öösel oli üsna külm – nii umbes 2-3 kraadi sooja, mis tõttu ärkasin mitu korda öö jooksul värisedes üles ja ajasin lisariideid selga.  Arvestades asjaolu, et oli aprillikuu, siis polnud ka millegi üle imestada.

Paljulubav algus matkale - 20. aprill

Ärgates hommikul selgus, et telk oli püsti pandud Rostocki linna keskel asuvasse põõsastikku, kus küll suuri maju läheduses polnud. Rostock, mis asub Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal Warnowi jõe suudmes, pole just väike linn – seal elab üle 200 000 inimese. 

Esimese asjana oli vaja õige teesuund kätte leida, et suurlinnast kiiresti välja saada. Õhtuks oli plaan jõuda Wismari lähistele. Jutt pole siis võõrutushaiglast Tallinnas, vaid see on kena hansalinnake Saksamaal. Õige pea leidsime meile sobiva 105. maantee üles ning panime rõõmsalt ajama.... soovitule täpselt vastupidises suunas! Jõudsime sõita 15 km seda teed mööda ja alles esimeses peatuskohas avastasime, et olime tühja tuult tallanud sõites vales suunas. Vahel on ka tore, kui inimene sant on, sest peatuse tegime ainult sellepärast, et põlv tegi Meelisele haiget. Seega saime vähemalt nüüd aru, et asi oli mäda ning pöörasime nokad ümber õigesse suunda tagasi. Lohutasime end sellega, et hommikul olid ju jalad merereisist pisut kanged ja nii oli vaja väike soojendus teha enne tõelist retke. 30 km oli selleks sobiv maa ja lihased said kenasti soojaks, juba tundsime ennast kui noored Kirsipuud. Teisel katsel suutsime ka õiges suunas raja leida.

Esimese kolmekäigulise eine väljamaal võtsime ette väikeses Bad Doberanis. Väike linnake, mingi omamoodi rong veeres me kõrvalt sisuliselt mööda viies vist kohalikke pensionäre hommikusöögile. Või oli mingi turistide lõks, ei tea. Aga mõnus oli juba päikse käes peesitada. Need mainitud 3 käiku olid siis viiner, leib ja pakisupp. Isegi tuntud kokk Imre Kose pole säärast rooga veel vaaritanud. Sai mao korralikult täis tangitud.  

Esimene matkapäev kujuneski väga sportlikuks meie treenituse astet arvestades - seljataha jäi 120 kilomeetrit, tõusude ja laskumistega.

Wismarisse jõudsime sobival ajal, et seal ka pisut ringi kolada. Ja oli mida vaadata. Linna asutamisaastaks loetakse aastat 1226 ja keskajal oli Wismar Hansa Liidu liige. Kusjuures astatel 1632 kuni 1903 kuulus linn hoopis Rootsile. Linn väga suur pole, seal elab ca 45 000 inimest.

Wismar

2 pead on ikka 2 pead, olgu või seapea

Linnas kolatud oli vaja õhtuks laagripaik leida. See ei osutunud kogu Saksamaa matka ajal üldsegi kergeks ülesandeks. „Maalilise“ koha leidsime seekord Wismari külje all autokummide prügila meeldivas läheduses. Paremat kohta lihtsalt ei õnnestunud leida, igal pool olid inimesed risti jalus. Peamine oli lõpuks üldse ruumi leida, kuhu telk püsti panna. Lootuseks jäi, et politseihärrad sellises looduslikult kaunis kohas laagrisse seadmise eest oma platvormi peale ei juhata, sest olime eelnevalt kuulnud, et siinkandis päris iga mätta peale ennast maha parkida ei tohi. Ja see lootus läks seekord õnneks. 2 õlut linnulaulu saatel enne magama heitmist olime igati ära teeninud.

Öösel oli jälle pisut vilu, magada eriti ei lasknud oma mugavatel asemetel telgis. Üle kere värisedes on üsna raske ka sõba silmale saada. Meelis arvas end äkitselt kuulvat metssea lähenemist ning kartes, et see tahab meie Tallinnast kaasa võetud matkaviinad (külmarohi!) tuuri panna, ronis kärmelt telgist välja, et sea rünnakut vilunud löögiga ennetada. Oleks tahtnud näha, kuidas tema jõhker rusikahoop siga silmade vahele maandub. Paraku polnud väljas siiski kedagi - eks väsimus pikast rännuteest oli oma töö teinud. Lõpuks murdis uni siiski mehepojad.

Hansalinnad Wismar - Lübeck - Hamburg - 21. aprill

Järgmisel päeval viis tee Lübeckisse, järgmisse hansalinna Schleswig-Holsteini liidumaal, kus elab üle 200 000 inimese. Lübeckil, mis alates 14. sajandist oli Hansa Liidu pealinn, oli otsene seos ka Eesti ja meie linnadega. Nt Niguliste seinamaali "Surmatants" autor Bernt Notke oli Lübecki kunstnik. Lübecki linnaõigused said Eesti linnadest teadaolevalt Tallinn, Rakvere ja Narva.


Eelnevalt jäi mainimata, et meie rataste peale on masti tõmmatud sinimustvalge lipp ka, nagu kord ja kohus. Lübeck ise on väga ilus linn, aga kuna tagasiteel pidime ka siit kaudu tulema, siis jätsime linnaga lähema tutvumise selleks ajaks.  Tagantjärele mõeldes oli see suur viga, sest tagasi tulles sadas Lübeckis viibimise ajal lausvihma.

Lübeck, Trave jõgi


Ees ootas aga rongisõit Lübeckist Hamburgisse, et sealt veel edasi ümberistumisega Bremenisse minna, kust ratta seljas jätkata teekonda Hollandi suunal. Rattahundid ei mõistnud aga Lübecki raudteejaamas olevat piletiaparaati tööle meelitada ega teadnud, mismoodi sealt pileti peaks kätte saama, kuigi masin pakkus suhtlemisvõimalust nii saksa kui inglise keeles. Ilmselt oleks tehing ka eesti keeles tegemata jäänud. Lõpuks leidsime siiski ühe võõrkeeli valdava piletimüüja, kes meile lahkesti vajaliku sõiduõigust tõendava dokumendi müüs.

Selleks ajaks kui rong väljus (16.53) olime juba päeva jooksul terve vorstikese ja paar kuklikäntsakat nahka pannud. Kõhus hakkasid erinevad instrumendid pilli lööma, aga tühja sellest. Rongi peal tuli meil suurepärane mõte Bremeni poole mitte rongiga minna, vaid sõita Hamburgist hoopis rattaga välja ja linnast välja jõudes seal kohe ka ööbima jääda. Hakkas vaikselt hämarduma. Hamburgis läksime kärmelt hiigelsuures raudteejaamas, kus liikus sadu erinevaid sulelisi ja karvaseid, rongist maha ning asusime otsima teed kesklinnast välja. Tegu on elanike arvult Saksamaa suuruselt teise linnaga Berliini järel ja seal elab pea 1,8 miljonit inimest. Linna ametlik nimi on muide Vaba- ja Hansalinn Hamburg ning linn moodustab omaette liidumaa.


Linna tohutu suuruse tõttu poleks sealt välja tüürimine vales suunas ilmselt eriti tore olnud. Küsisime seetõttu nõu kohalikelt politseihärradelt, aga tolku sellest polnud. Nad ei osanud meile seda selgitada, kuidas rattaga kesklinnast Hollandi suunal liikuda, et linnast välja saada. Saime niimoodi päris kaua aega seigelda. Jõudsime oma eksirännakutega mingil hetkel mustade linnaossa. Asi läks kahtlaseks, kui ühe poe uksa taga mingi kahemeetrine neegrivolask nahkmantlis meie rattaid himura pilguga jõllitas. Lisaks passisid seal ka hulk teisi erinevaid kaake. Vaatasime seetõttu, et oleks väga arukas kiiremas korras jalgadele valu anda ja siit eemale pääseda. Läks õnneks, aga niimoodi teadmatusest sellises linnaosas ei ole tänapäeval valgele inimesele tihtipeale kuigi tervislik liikuda.

Jõudsime Elbe jõe äärde. Tegemist on ühe Kesk-Euroopa suurima jõega, 1094 km pikk ja ka mitusada meetrit lai. Probleem oli selles, et me ei leidnud kohta, kust jõest üle saada. Isegi kohalikud ei osanud öelda, kuidas rattaga üle jõe saada. Näha oli vaid raudteesilda ja kiirteed üle jõe. Ilmselt oleks ainuke võimalus olnud linna tagasi minna ja kusagilt mujalt kõrvalmaanteed otsida. See oleks teinud vähemalt 20 lisakilomeetrit.

Seetõttu otsisime kuhugi lihtsalt koha, kuhu esialgu vähemalt ööbima jääda. Päris pime oli juba, kui leidsime jõe lähistel enam vähem kobeda telkimiskoha mingi kiviaia äärde. Siuke meeldiv vaikne koht oli. Enne magamaheitmist kostitasime end veel ühe vorstijupiga ja rüüpasime ka 2 kohalikku õlunaadi ära. See oli esimene öö, kus külmavärinad öösel üles ei ajanud. Teine päev pidi tulema oluliselt kergem kui esimene. Ja eks ta tuligi, sest päeva läbisõit oli ainult 84 km. Ja meeldejäävaks õppetunniks oli see, et pole vaja suurlinna ronida rattaga, kui sul kaarti pole. 

Bremen und so weiter - 22. aprill

Hommikuvalgel selgus, et meie ööbimiskohast teisel pool kiviaeda asus kalmistu. See selgitas ühtlasi, miks naabrid nii vaiksed olid. Meie esimeseks ülesandeks pärast telgi kokkupakkimist oli leida moodus, kuidas ületada Elbe jõgi.  Leidmata muud lahendust  keerasime nagu õiged mehed kunagi kiirteele ja ületasime selle umbes 1 km pika silla. Mööda kihutavate rekkade juhid "tervitasid" meid veel korduvalt signaalidega. Toredad juhid, mõtlesime rõõmsalt. Sillast üle jõudes keerasime kohe kiirteelt maha paremale, aga ei jõudnud eriti kaugele, kui 3 saksa kiirteepolitsei ekipaaži meile vilkurite sähvides järele jõudis ja meid peatuma sundis. Selgus, et neil polnud hea meel jalgrattureid kiirteel liikumas näha, kuna see on rangelt keelatud. Alguses tegime näo, et ei saa saksa keelest mõhkugi aru, aga kui nad hakkasid ähvardama meid platele paigutada 9 päevaks ja trahvi teha, siis Meelisele tuli saksa keel nagu nõiaväel suhu ja kõneles nagu noor Schiller. Oma osava suuvärgiga vabandas meid siiski välja, et oleme lollid ida-euroopa turistid ega tea kiirteedest midagi. Millegipärast tundus see neile isegi humoorikas. Ja meie õnneks lubatigi meil seekord teekonda jätkata ilma sanktsioone kohaldamata. Meid oli rajalt maha võtma saabunud 3 ekipaaži, milles 6 politseinikku.  Selgus, et ainult üks neist  oskas ka inglise keelt kõneleda.  Tema siis püüdis inglise keeles selgitada ja teine mees saksa keeles, et nad ei taha meid enam kiirteel rattaga sõitmas näha ja et järgmine kord nad ei halasta.  Üks pani veel käed enda ette risti, mis pidi keelumärki tähendama, et lollid ikka kindlasti aru saaks. Noogutasime vaid kohmetult naeratades, et oleme nüüd aru saanud.  Lõpuks juhatasid korravalvurid meile ka veel õige teeotsa kätte, millest me juba mööda olime suutnud sõita. Läks õnneks seekord.

Jõudsime kenasti järgmisest rongipeatusest Bremenisse viivale rongile. Bremeni puhul on tegu taas suurlinnaga, suuruselt Saksamaa 11. linn, kus elab üle poole miljoni inimese. Ka Weseri jõe ääres asuv Bremen kuulus keskajal Hansa Liitu. Tutvusime ka Bremeni vanalinnaga, mis on tõesti väga-väga ilus.  

Bremeni toomkirik

Bremeni suurepärane arhitektuur

Bremenist edasi veeresime läbi väikese Hude Oldenburgi poole, kus lootsime vargsi ka ööbimispaiga leida. Ei osutunud see ülesanne lihtsate killast olevaks. Sakslased on ka asulate vahel peaaegu iga puu alla osanud pesa teha, närvid tahtsid katki juba minna. Kui Eestis küla lõpeb ja järgmiseni on tükk tühja maad, siis Saksas küll küla lõpeb, kuid majad mitte. Pole ka imestada, kui vaadata Saksamaa rahvastiku tihedust võrreldes Eestiga – Eestis on see 30,9 in/km² kohta, Saksamaal aga 230 in/km² kohta.  Lõpuks läksime ühe külamehe hoovi ja küsisime, et kas võime tema maale telgi üles panna. Lahke ja pisut vindine peremees oligi õnneks nõus. Telkima saime seekord kell 20.30. Päeva, mis kujunes õlle ja söögivaeseks, kilometraažiks sai 75 km.  Päris tore oli mõelda, et sadulas on selja taha jäänud juba 294 km Saksamaa suurepäraseid teid, päris tublide tõusude ja laskumistega. Suurtest linnadest läbi minemine võtab ainult kole palju aega, millega ei osanud esialgu arvestada.

Sel ööl tabas meid järjekordne külmalaine, nii et oli jälle värinatega võimalus maadelda, et natukenegi magada saaks. Kuigi päeval on ilm päris soe, siis ööseks saabub ikkagi tõehetk, et kuradi varasel ajal oleme  matkale tulnud.  

23. aprill

Hommikul pärast päikesetõusu, kui olime just magusasse unne lõpuks soikunud, äratasid meid kuskilt lähedusest kostvad automaadivalangud. Ilmselt oli see meile märguanne lahkumiseks. Mis muud kui laager kokku ja edasi.

Järgmine peatus oli Friesoythe lähedal, kus kostitasime ennast taas kord pakisupi ja vorstijupiga. Läks küll alla. Veel. Olime jõudnud päris Hollandi piiri lähistele. Loodus on seal ilus ning kuldnokki on sama palju kui Eestis varblaseid. Ja väga head rattateed on, ei peagi Eesti kombel autode vahel töllerdama ja eluga riskima. Pea 70 km väikesesse linnakesse Dörpenisse saime ainult kergliiklusteel sõita. Eestist tulnuna tundus see müstilise mugavusena. Ülihea tee. Sõidutee ääres nägime liiklusmärke, kus kiirusepiirang oli määratud ka tankidele. Ei ole mingit kihutamist siin!

Kiirusepiirang kehtib ka tankidele


Kella 4 paiku päeval oli väljas juba nii soe, et sai lühikeste riietega olla ja päikest nautida. Tunnike hiljem Dörpenist väljas parkisime ennast kena solgikraavi äärde maalapikesele, kus üks jänes just läbi lipsas. Jänest ei hakanud püüdma, sest meil polnud kahvlit ja jalad olid väsinud. 70 km selle päeva distantsiks, laager üleval ja mõnus aeg maitsvat ja odavat saksa õlut mekkida ja olemist nautida. See on ju vabadus, hüperboloid! Ööootel veel kerge Pirita palsam ja tassike head sooja teed hinge alla - õhtuks läheb ikkagi jahedaks ja tervist tuleb ju hoida!  Anna mulle magus uni ja et oleks hommikuni.   

Holland - 24. aprill

Hommikul jälle kark alla, natuke unesegast torisemist ja jälle sadulasse. Päeval jõudsime oma matkaga Hollandisse.

Tee viis läbi väikese linnakese Vlagewedde ja siis juba kenasse turistikülla Bourtangesse. See kujutas miniatuuri keskaegsest kindlusesüsteemist. 16. sajandil oli siin tähtis kindlus kontrollimaks 80-aassatse sõja ajal Saksamaalt ainsat teed Gröningeni linna.  

Bourtange

Kell 16 paiku istusime juba väikese kena järvekese kaldal, puhkasime jalga ja rüüpasime väikese kesvamärja. Päris harjumatu oli see, et kõik inimesed, kes vastu tulid, teretasid meid nagu tuttavaid. Olime ju mingid matsid Ida-Euroopast. Välimuse poolest oli raske meid ületada – pesemata ja karva kasvanud.

Sõit viis meid seejärel põldude vahelisele teele. Tee oli mitmeid kilomeetreid pikk ja kulges, nagu põldudele kohane, tikksirgelt.  Üsna nüri oli sõita. Vaikselt oli vaja leida juba ka koht, kuhu võimalik oleks telk üles panna. Normaalsest ööbimiskohast polnud seal aga esialgu küll lõhnagi ja olime juba valmis mõnele põllule pööravale traktoriteele oma santlaagri üles lööma. Õnneks jõudsime peagi ühe lagunenud maja juurde, mida varjas tihe põõsashekk. Ideaalne koht meie jaoks – teele varjatud ja keegi ei tohiks ütlema tulla.


62 km pole teab kui palju päevas läbimiseks, aga natuke siiski. Telk üleval ja jälle mõnus sumisemine. Kodust selle ööbimiskohani oli läbitud juba 427 km. Enne magama minekut käis veel mingi tuulispask üle, õnneks jättis telgi siiski paigale ega rebinud seda koos juurtega maast üles. Selle üle võisime tänulikud olla. Lõpuks otsustas siis ka vihma saata meile, aga telgis polnud eriti vahet, peaasi, et hommikul kuiva annaks. Soe tee, tilk viina ja juttu jätkus kauemaks. Sooja peab inimene saama. Tipsutasime end tuttu.   

Tagasi Saksamaale - 25. aprill

Kahjuks jäi järgmine päev ka viimaseks päevaks Hollandi pinnal. Hea meelega oleks veel paar päeva olnud, lahe maa. Tulpidest polnud mitte lõhnagi ja ka kanepipläru jäi tegemata. See-eest on peaaegu igas hoovis hobused, ratsa rikkaks saanud see madalmaa rahvas vist. Veel ühes väikses linnakeses Finsterwoldes sai kohalik õlu ära joodud, postkontorist paar pilti tehtud ning pahasele kohalikule selgitatud, miks ma seda maja pildistada soovisin. Ja siis suund tagasi Saksamaa poole, „konarlikele“ teedele. Piirilinn Nieuweschans oli ka väga kena. Seal saime üle pika aja luksuslikul kombel juustu süüa, lisaks tavapärasele vorstile ja saiale. Geniaalsete topograafidena tõestasime ennast taaskord, panime mööda niisiis. Uus suund Pappenburgi poole. Õhtuks kogunes kilomeetreid tagasihoidlikud 57.

Suur Töll Eestist - kui ei saa nõuga, siis saab jõuga


Kella 8 paiku õhtul laagris olles oskas Meelis põõsataguses ööbimiskohas oma fotokast kenasti kõik pildid ära kustutada. Selle peale polnud muud teha, kui pudelil kork maha keerata ja pahameel kurgust alla uhtuda. Sellega ei saa inimeseloom ometi eksida.

Papist poisid Papenburgis - 26. aprill

Päeva esimene sihtkoht oligi Papenburg, mida läbis väike kanal ja kus mingid laevad turiste nagu kärbsepaberiga ligi meelitasid. Papenburgis asub üks suuremaid laevatehaseid Euroopas - 1795. aastal asutatud Meyeri Werfti laevatehas. Selles tehases oli toodetud näiteks ka parvlaev Estonia, aga ka tänaseni sõitev Silja Europa.


Istusime ühe väikese purskkaevuga tiigi kaldale einet võtma. Meelis polnud oma kultuurse inimese kombeid veel päriselt minetanud ja lõikus noaga vorsti viiludeks, samal ajal kui mina järasin niisama otsast.

Papenburg

Palju huvitavaid linde oli seal tiigi lähedal näha. Leidsime, et need peaks kindlasti mingist kureliste seltsist olema, ilmselt tuttpütt-kühmkotkad. Pisut hakkas vihma tibutama, aga päris ladistama õnneks siiski mitte. Aeg lendas ruttu ning kella 6 paiku leidsime ka õnnelikult taas laagriplatsi, milleks oli üllatavalt kena metsaalune. Tänane distants oli 63 ja kokku 547 km. Saime rahulikult telgi püsti panna, ilma et keegi oleks ära ajama tulnud. Ega me, ülbed ida-euroopa turistid, poleks ka kuhugi enam minema hakanud. Ootamatute külaliste saabumise puhul lubas Meelis nagu kult rukkisse kõrvalasuvale viljapõllule joosta. Ja isegi ilm oli jälle ilusaks läinud ning mõdu maitses hää. Kunstniku hingega noormees Meelis leidis, et see laagrikoht oli kõige ilusam seni nähtutest. Vastuväiteid ei olnud.  

Püha päev - 27. aprill

Järgmine päev oli pühapäev. Väikeses külakeses Harkerbrügges oli üllataval kombel isegi pood lahti, kust paar banaani ja õlut saime lunastada. Saksamaal nimelt on pühapäeviti enamus söögipoodidest ja marketitest suletud. Lõuna ajal oligi probleem, et kuskilt midagi söögipoolist saada. Küll olid aga linnas avatud igasugu kinga- ja riidepoed. On ikka inimesed need sakslased. Järgmises linnas lootsime lugupidavamat suhtumist ja head ninaesist näha. Inimene ei saa ju nälga surra sellises heaoluriigis, mis siis, et on pühapäev.  

Laagripaiga otsimisega ei läinud seekord eriti ladusamalt kui tavaliselt. Kena bussipeatus oli suurest teest eemal, kuhu mina olin valmis juba jääma, aga esteet Meelis ei olnud nõus selle taga ööbima, äkki keegi näeb veel või midagi. Pelgas ikka, et tehakse tühjaks meid väärtuslikest esemetest ja saadetakse muid sigadusi meie kallal. Polnud veel kohanenud teadmisega, et siin ei varastata sind paljaks kohe, kui selja pöörad.  Niisiis heitsime ankrusse hoopis ühe looduslikult kauni virtsakraavi kõrvale võsa ääres. Selle peale olime paar klähvakat viina ja lonksu sooja teed auga ära teeninud. Kaine peaga siin ei tahaks kauem viibida. Distantsiks jäi sel päeval 71 km. Järgmisel päeval aga ootas ees suund tagasi Bremeni poole. Päeval olime saanud parajalt päikest, nii et nahk punetas. Kasimata, haisvad ja karvased, aga suhteliselt õnnelikud. Nagu Mõhk ja Tölpa.

Delmenhorsti räästa all - 28. aprill

Esmaspäeval saime esimese tõsise vihmasahmaka kätte, kuigi hommikul ärgates ei tõotanud taevas midagi halba, isegi päike paistis. Istusime mingis bussipeatuses ja ootasime, et vihm üle jääks. Korralik padukas oli. Päris järgi ei jäänudki, ühtlane sabin tõotas õhtuks meeliülendavat laagrissejäämist märgades hilpudes. Enne kella 3 istusime uuesti maha Bernes ühes huvitavas katusealuses. Viimane külaline seal oli ilmselt olnud see hiir, kes minu pingi alla oli sussid püsti visanud. Kahtlustan, et suri nälga. Taevas oli täiesti hall ja mingit vaögust tunneli lõpus ei paistnud. Edasi tuli aga siiski hakata vaikselt liikuma. Järgmiseks peatuseks pidi olema Hude, kust me ka Hollandi poole liikudes läbi sõitsime. Poole 6 paiku seisime Hudes kohaliku säästumarketi ees, joogi- ja söögipoolis kotis, ja ootasime, et vihm lõpuks üle jääks. Sadu oli endiselt tihe ja taevas täiesti hall. Tuligi vihmaga sõitma hakata. Kella 22.00 paiku saime läbi häda kuskile Delmenhorsti lähedale vähegi tugevamale pinnale telgi üles. Muud varianti enam õigupoolest polnudki. Terve tee Hudest oli sadanud, 5 tundi järjest. Vahepeal olime nõus isegi vähe kinnisemas bussipeatuses magama, väga lootusetu tunne oli (hiljem Eestis vaatasime teede ääres bussipeatusi selle pilguga, et selles kannataks häda korral täitsa ööbida). Ümisesime mõlemad mõttes Tätte laulu „…elu on ilus, sest ööd on siin leebed, mina end mõnusalt magama sean…“. Läbimärjad. Pimedas ja vihmas oli telgi püstitamine ka põnev elamus, aga see-eest vist sündis telgi ülespanemise kiiruse rekord. Päeva kilometraažiks sai 70 km, kokku läbitud 689 km.

Ulualune Grevesmühlenis - 29. aprill

Järgmiseks hommikuks olid kõrgemad jõud nii palju halastanud, et lubasid meil ilma vihmata telgi kokku panna. Jõudsime Bremenisse (õnneks oli Delmenhorstist Bremenisse rattaga sõitu ainult õige pisut üle 10 kilomeetri) rongi peale. Seekord läks meil raudteejaamas õnnetumalt. Nimelt oli selles jaamakeses ainult piletiautomaat ja ei hingelistki pileteid müümas. Kohalik ametnik küll seletas püüdlikult nagu lapsele, kuidas piletit osta, aga eelnevad kogemused olid meid hellaks teinud nagu vasika, kes nina vastu elektrikarjust pistnud. Ja siis hakkas jälle sadama. Lõpuks kuidagi läbi häda ikka pileti saime. Sõit läks tagasi Hamburgi ja sealt ümberistumisega edasi Lübecki. Lübeckis oli plaanitud pikemalt viibida ja ringi kaeda, aga ilm otsustas sellele plaanile kriipsu peale tõmmata – sadas nagu oavarrest. See ei teinud tuju just kuigi heaks, aga sõitsime siis olude sunnil edasi Rostocki suunas lootuses, et ega ta lõputult ikka sadada ei saa. Aga nagu selgus, saab küll. Päris läbimärjad olime ja polnud lootustki, et õhtuks, kui telkimise aeg tuleb, võiks üle jääda. Otsustasime siis mingit sorti ulualuse endale leida, ehk saab niimoodi esimest korda selle retke jooksul pestagi, habetunud, karvakasvand ja haisvad nagu me olime. Pisikeses linnakeses (ei tea, kas ta päris linnamõõdu andiski välja) Grevesmühlenis leidsimegi väikese pansionaadi, kus 45 eurot maksis tuba. Tegelikult ei olnud ka selle pansionaadi leidmine kõige kergem ülesanne - saime kaks korda kohalikelt teed küsida enne, kui pärale saime. Administraator, kes meid vastu võttis, vaatas Meelist päris kaastundliku pilguga. Põhjuseks see, et Meelis valdab  saksa keelt ja sai ka oma jutud enam-vähem räägitud, aga ta oli nii läbi omadega, et ei suutnud tõlkida eesti keelde toa hinda fünf und vierzig (45) eurot. Palus selle paberile kirjutada. Administraator vaatas nagu lolli, kes palub sulaselges saksa keeles, et "kirjutage mulle paberile nelikümmend viis").  Üle 12 päeva oli päris mõnus duši alla minna. Ja märjad riided sai ka kuivama panna üle terve toa laiali. Lamasime pehmes voodis ja jõime klaasist head saksa õlut nagu vanad mõisahärrad. Ja kerge suutäis odavat viieeurost saksa haljast ka peale ja tuli tõeline rammestus.

Terviseks!

 Õhtusöök Grevesmühleni pansionaadis

Meie riietest võis sinna tuppa perenaisel päris meeliülendav odöör jääda. Loodame siis, et pikka viha ei pea vaeste rännumeeste peale. Tänane läbisõit oli 71 km, kokku 760 km.

Tagasi Wismaris - 30.aprill

Äratus kell 9, sest kell 10 pidi hosteli toa õhk puhas meist olema. Noh, niivõrd, kui see võimalik oli, sest nagu öeldud, päris puhtaks see meie lahkudes ei jäänud. Seekord kostitasime ennast hommikusöögiks banaani ja jääteega. Riided olid peaaegu ära kuivanud. Õnneks akna taga vihma ei paistnud sadavat, kuigi ähvardavalt pilves oli ikkagi. Lootus jäi, et ilmavana lihtsalt ei oota sellega seni kuni me välja oleme astunud majast. Aga kuivade riietega oli hoopis rõõmsam oma rännakut jätkata.

Wismari suunas teele asudes tuli lõpuks isegi päike välja ja päris soe hakkas. Tõusud olid seal kandis päris tuntavad, arvestades, et seljataha olid nii mõnedki sajad kilomeetrid jäänud. Meelis tänas lisaks ilmale ka nende tõusude eest, sest tema kaherattalise sõbra tagumised pidurid olid lõplikult saba andnud ja ainult esimesed mingil määral veel toimisid. Siit me juba kord sõitsime ja siis ei saanud arugi, et nii suured tõusud on. Arvestades, et teistpidi sõites olid need tõusud ju langused, siis oli see täiesti arusaadav. Poole 6 paiku leidsime järjekordse laagripaiga Wismari külje all. Päike soojendas meeldivalt ja kuivatas telki, mis veel eelmisest hommikust kotis märg oli. Veel paar päevakest oligi jäänud meie retke. Ühest küljest tahtsime juba tagasi linnaellu sukelduda, aga samas oleks tahtnud veel ja veel ränduri elu maitsta. Päeva läbisõiduks oli tagasihoidlik 34 km (kokku 794 km), väike ajaline valearvestus oli retke planeerimisel, sest nüüd kippus aega üle jääma enne laeva peale minekut.  Meelis oli pisut pahane, et ma olin unustanud mahla osta, mida väikese õhtuse viinalonksu peale rüübata, nii et olime sunnitud vorsti peale haukama. Milline kohutav saatus. Nautisime veel viimaseid tunde sellest päevast, päike loojus, käod kukkusid ümberringi. Ei ole sellel elul ju häda midagi.


Kevadpüha Saksamaal - 1. mai


Järgmine päev oli siis kevadpüha. Rattad olid ikka parasjagu vett ja vilet saanud ja kriuksusid juba päris mehiselt. Kolm korda selja taha sülitades jäi üle tänada, et päris hästi on vastu pidanud, erilisi tehnilisi äpardusi polegi olnud ja meie kaasavõetud abipaketid olid kotis seisnud kasutult. Jõime bensukas jälle ühe karastava õlle ja nautisime vaadet, mis mäe otsast alla paistis. Arutasime, et kus sel päeval oma toidumoona ja joogipoolise varusid täiendada, Saksamaal on pühade ajal ju enamus poodidest suletud. Vahepeal külastasime ühte kummalist baarikest, mis pühade puhul väikesele õllele soodustuse oli pannud – 1 euro pole baari kohta just eriti kallis. Päike paistis ja oli tõesti väga soe. Teeäärsed kuldkollased lahmakad rapsipõllud silitasid silma.

Laagripaiga leidsime suhteliselt laheda koha peal - mingi väike aasake oli natuke teest eemal, kuhu rahumeeli saime oma telgi üles panna. Spidomeeter näitas juba üsna toredat numbrit - 824 km maha sõidetud. Viimastel päevadel on ärajoodud õlle ja kilometraaž pöördvõrdeliselt muutunud – vähem kilomeetreid, rohkem nautimist ja õlut. Täna tuli jälle ainult 30 km kokku päeva läbisõiduks. Laagri saime 7 paiku üles ja siis vedelesime aasa peal nagu kaks tõupulli. Meelist tabas seal aasal külitades küll kerge sea ja sõrataud, aga õnneks raskeid tagajärgi see kaasa ei toonud, õlu ravis üsna kiiresti selle tõve. Märkasime veel ühe kõrre peal pisikest kärbesnirki, aga ei hakanud teda kiusama ja lasime oma teed lennelda. Mina istusin veel mätta peal ja vaatasin ilusat päikeseloojangut, samal ajal kui Meelis juba telgis esimesi möiratusi kuuldele hakkas laskma. Natuke kurb oli, sest järgmine päev oligi juba laevaleminek ees.


Tagasi Rostockis - tee koju võib alati - 2. mai


Ärgates oli ilm endiselt suurepärane ja ees ootasid veel viimased kilomeetrid Rostocki, kus laev meid õhtul jälle kodu poole viima pidi.  Bad Doberanis istusime jälle pargipingil päikese käes, sõime maksapasteeti, pähklitega kukleid ja juustu ning tundsime ennast nagu kuningakassid. Isegi saksa lehmast võetud piima sai tavalise vee asemel larpida esimest korda 2 nädalat väldanud retke jooksul. Kella 2 paiku päeval jõudsimegi Rostockisse, see on ka tegelikult päris ilus linn, kui ringi vaadata.

Istusime ühe kena tiigi äärde maha, aega laevani oli veel päris palju. Tiik kubises erinevatest lindudest ja selle äärne oli ümbritsetud roosades õites puudega, vist kirsipuud. Meelis tundis küll kerget koduigatsust, kuigi retk kumbagi ära polnud kindlasti tüüdanud. Lihtsalt ükski hea asi ei saa kesta igavesti. Selle peale veel mõtted ei tahtnud minna, et paari päeva pärast tuli jälle argiellu sukelduda ja päevitunud moel tööle minna. Lõpuks jõudis kätte õhtu ja oli aeg hakata sadama poole minema. Kui raske see ikka olla saab, mõtlesime. Olime siit sadamast juba korra tulnud ju, kuigi kottpimedas. Ülesanne osutus aga loodetust märksa keerulisemaks, sest need teed, mis juhatasid sadamasse, polnud teps mitte mõeldud rattaga läbimiseks. Teist korda saksa kiirteele me mõistagi ronida ei söandanud. Lõpuks leidsime siiski paar lahket kohalikku, kes meid väikese tee peale juhatasid, kust me ka umbes kella 9 paiku sadamasse välja jõudsime. Viimase päeva teepikkuseks tuli arvatust kõvasti rohkem tänu viimasele kadalipule Rostocki vahel - 73 km. Ja kogu rännaku pikkuseks kujunes tubli 897 km.  


Laev pidi väljuma alles öösel poole 4 paiku, aga laeva meid lubati siiski kohe õhtul juba. Ettenägelikult olime mõned kihisevad saksa õlled ka kotti pistnud, et laevasõit lõbusamalt läheks. See ju taas rohkem kui ööpäev kestab. Laeval oli ka päris kirev seltskond, kes meie kojusõidu märksa lõbusamaks muutsid - kaks venelast, kes töötasid Soomes, kellest üks päris intelligentne härrasmees Sergei Petrozavodskist, samuti Saksas elav mongol Inke, kes oli autoga teel kodumaale Mongooliasse perele külla (umbes nädal aega järjest sõita ca 4000 km). Tax-free poe uksed käisid laiali nagu Metsikus Läänes trahteri väravad kauboi saabudes ja lõbusa tuju allikas koffer koffi oli olemas.  Ja kodutee võis alati.