RMK matkarada Aegviidu - Kantsi 24.08. - 28.08.

Viimastest rattamatkadest pole kuigi palju möödas, aga juba jälle kisub rajale. RMK rada jäi  eelmine kord (juulis) pooleli ja seda ei saa ju ometi lubada. Egas midagi – asjad kotti, kott rattale ja ratas raudteejaama. Kõlab tuttavalt, ainult et sedapuhku puhta üksinda see matkaleminek.

Aegviidu – Noku – Napu – Kurisoo – Rava (70 km)

Aegviidus rongilt maha tulles kõigepealt poetuur, hommikueine poe ees ja seejärel Aegviidu looduskeskuse külastus. Tempel passi igaveseks, paar sõna looduskeskuse töötajaga juttu ja siis sadulasse. Proua arvas veel, et pole mõtet mööda rattarada ainult sõita, jääb palju ilusat nägemata. Tagantjärgi on seda soovitust vahva meenutada. Kujuteldav stardipauk kõlab 11:45 ja soolovõistleja tuiskab rajale.

Üsna pea hakkavad Kõrvemaa tõusukesed säärelihaseid paitama, tuleb meelde küll, mis tunne on matkal pedaale jõuga alla suruda. Nii hea seda päikesepaistel jälle teha ju.

Paar kilomeetrit hiljem on RMK Nikerjärve lõkkekoht. Eeldasin, et see lõkkekoht on järve ääres, aga järve ma küll ei näe. Ei viitsi otsida ka, sest üks kohalik Jopa-Kolla on siia saabunud hommikust õlut libistama oma prouaga. Panen kohe edasi. Mõnus metsavaheline kruusatee, lendab üsna libedalt ratta all. Kui Nikerjärve lõkkekoht polnud suurem asi, siis Mägede lõkkekoht liivakarjääri ääres, kahe erineva lõkkeplatsiga on täitsa tore. Nagu nimigi ütleb, siis tõusud kuuluvad siinkandis asja juurde. Vee ääres on ka ohutusalane püstak, aga keegi tõbras on päästerõnga ära virutanud selle küljest. 

Ebameeldiv üllatus tabab kotti avades, et üht külma kesvamärga päikese paistel peesitades ära limpsida. Üks sinder on kotis lekkima hakanud! Raisk. Õnneks oli kilekoti sees, aga osa asju on ikkagi pisut märgunud ja lehkavad õlle järgi. Esialgu ei näegi, kust lekib, keera purki kudapidi tahad. Põhjast siiski niriseb. A mis seal ikka, terve mees, kes õlle järele haisebJ

Pausi ajal hakkan oma tutikat Panasonicu kompaktkaamerat näppima ja katsetama, ei jõudnud enne matka sellega korralikult tutvust veel teha, eks nüüd saab proovida. On küll hea pisike karp, saab mugavalt raamikotti panna ja vajadusel kiirelt kätte, erinevalt peegelkaamerast, millega viimati RMK matkal opereerisin.

Edasi läheb juba põnevaks, valides jalgsimatkajate raja, kuigi ratturid suunatakse natuke teist teed pidi. Peagi jõuan Valgehobusemäele. Vaatan sinna ja vaatan tänna, aga RMK märki ei näe. Joppenpuhh. Kõnnin ümber selle suusa- ja puhkekeskuse maja. Ei midagi. Maja rõdule ilmub mees ja pärib, et mida ma õige otsin siin. No rmk rada otsin. Nagu nõela heinakuhjast. Õnneks mees suunab mind teisele poole tiiki, kus põõsaste vahel lõpuks märkangi märki. Võib-olla jäi tõesti üks märk kuskil kahe silma vahele, aga see raibe on siin küll hästi ära peidetud

Edasi tuleb mülgas ja seejärel laugas.

Aga tühja sellest - litsun läbi, ratas käekõrval. Meel läheb jälle rõõmsaks, päike paistab üha soojemalt. Ja siis on äkki risti tee peal ees… JÕGI. Silda netu.

No mis sa kostad või kus sa pistad! Läbi jõe rattaga ukerdama ei hakka ja lähen tagasi tee peale, kust RMK märk jõe äärde suunas. Huvitav, kas jalgsimatkajad kehastuvad siin kiiliks ja lendlevad üle jõe? Või on veetase tõesti nii palju tõusnud praegu? Tont seda teab, aga sõidan mööda teed edasi (kuigi õigem oleks tagasi sõita, et suure tee peale pöörata). Saan aru, et viltu läheb, aga kuna aega on, siis vaatan, kuhu tee viib. Jõuan ühe RMK laavu juurde, kuhu peale kirjutatud Krani ja juures märk, mis ütleb, et Aegviidusse on 643 km.

Stardis Aegviidus näitas, et 628 km on Ähijärvele. Seega olen nüüd kaugemal finišist, kui sõitu alustades J Muljetavaldav.  Nii et saan nüüd ootamatult mõnda aega hoopis Peraküla suunas matkarajal kulgeda. Õnneks ei ole see rada õigest rajast liiga kaugel, nii et saan kenasti Aegviidu-Ähijärve teele tagasi orienteerutud. Planeerimatu lisatiir tuli u 12-13 km ainult. 

Järgmine peatuskoht on huvitava nimega – Noku lõkkeplats. Tilliga pole sel siiski midagi pistmist, vaid hoopis sealmail kunagi asunud Nokko taluga. Siit lähedalt algab ühtlasi Epu-Kakerdi soostikus asuv Kakerdaja raba. Kakerdajaks nimetati rahvasuus teatavasti järvekauri ja selle tegelase järgi on raba ka nime saanud. Enam neid linde siinkandis kakerdamas kahjuks pole.

Einestan Noku platsil laua taga ning enne omadega rappa minekut näen, et rabast tulevad rattaga välja samad tsikid, keda hommikul rongis nägin, ühel aitasin isegi ratast konksu otsa riputada. Kahjuks ei jõua aru pärida, et kuda nad lillekesed juba siia sattusid, kui läinud nad ongi. Nagu mõistatus on see tõepoolest.  

Raba on aga ilus (nagu rabad ikka) ja seda läbivat laudteedpidi üritan ka sadulas vändata. Päris huvitavad harjutused sabale, kõvasti nikerdamist lenksuga. Või noh, kakerdamist rattaga. Kohati peab seisma jääma, et raba ka imetleda, sest sõites ei näe peale laudade essugi.

Ja uuesti sõitma hakkamine võtab kõige suurema vibra sisse, mõlemal pool kõrval ju märjad laukad. Aga kui kiiruse üles saab (parimal juhul märkab silm 19 km/h), siis läheb üpris ladusalt. Siiski suure osa maast jalutan ka jalgsi, kannatab käia küll ratas käekõrval. Kõnnin mööda ka ilusast Kakerdaja järvest keset raba. Rabast väljumisel on veel risti üle laudtee kukkunud korralik kohev kuusk, nii et saan taas jalad niiskeks, et sellest mööda pääseda.

Pärast raba läbimist jalasirutus pisikesel Napu lõkkeplatsil. Sealt edasi Aravetest läbi, et õhtuks moona hankida kohalikust Meie poest. Väike möödapanek enne ja pärast Aravetet, aga see ei tekita erilist erutust enam (kui siis natuke). Algselt oli plaan Kurisool ööbida, kus metsa all laavu pakuks kehva ilma korral peavarju. Kuna vihma asemel sajab endiselt päikest, siis sõidan 5 km edasi Rava järve äärde ööbima. 19:30 paiku olengi platsis, selle matka esimene laagrikoht. Kui kotid ratta pealt maha visatud, sulpsan läbipaistmatusse järve. Väikese paisjärve (2,5 ha) vesi on üsna jahe, aga karastav. Mõnus igatahes. Hakkan üksinda laagriõhtut nautima – telk üles, üritan midagi süüa kokku keerata (matka nõrgim lüli on minu toiduvaaritamise kesine oskus), poolitan pakukiiluga mõne puukuuri alt leitud puu ja teen lõkke üles. Isegi kõrval asuv autotee ei häiri (järva põllumehed lõpetavad oma kombainidega müttamise alles poole 10 paiku).  Ja siis loobib loojuv päike viimaseid kuldseid kiiri üle lõkkekoha. Päeva meenutades meenuvad Öösorri loo „Rännumehe laul“ sõnad: „..kui pikk on tee, teab harva rännumees“.  Tirtsude sirin kõrvus kobin telki.

Rava – Järva-Jaani – Koeru – Oostriku– Võlingi – Siimusti (80 km)

Hommikul äratab auto mürin telgi ääres, vaatan kella ja hakkan magamiskotist välja rabelema. Kell on juba 10:30. (no johaidii, kui hea oli põõnata!) Telgist välja ronides muretseb üks meestest, et kas nad äratasid mu üles. No oli ka viimane aeg, oleme ausad. Nad imestasid, et selles lõkkekohas üldse keegi telkimas on, polnud see suvi varem näinudki. Mehed tõid jeebiga lõkkekohta puid ja WC-sse uue paberi. See oli nüüd küll ideaalne ajastus, sest kamber oli eelnevalt paberivabaks tehtud. Huvitav, mis kell ma siis maast lahti oleks saanud, kui jeepi poleks tulnud.

Aga õues on taaskord soe ja päike. Kohvilaadne toode (ikka see 3 ühes lurr) sisse kummutatud, santlaager kokku pakitud, võib minema hakata. 11:50 on ikkagi hilja mis hilja liikuma saada.

Start on juba paljulubav. Pärast 100m järveäärse maltsa seest läbijooksva raja läbimist satun jalgapidi mudasse ja ratas kummuli.

Natuke aega hiljem tuleb kohe otsa mitu meetrit pahkluuni vee sees plädistada. Saab vähemalt jala puhtaks mudast, võib ennast lohutada. Ei saa mainimata jätta ka järsust künkast ülesronimise atraktsiooni, et teepeale saada. Hiljem muidugi meenub kuulsa matkahundi „The Driimeri“ poolt blogis jäetud soovitus, et Ravalt edasi minemiseks tuleks tagasi kruusateele sõita, mitte maltsa sisse ronida. Tagantjärgi tarkus on täppisteadus ja selle tarkusega pole miskit nüüd peale hakata. Järgmised matkajad võiksid selle info siiski kõrvataha panna. Eriti kui matkatakse märjal ajal.

Täna saab pikalt mööda Järvamaa kruusateid vändata. Esimene tuttavam küla, mis teele jääb, on Jalgsema. Admiral Johan Pitka sünnikoht. Olen mitmel korral osalenud siin iga aasta veebruaris Pitka mälestuseks peetaval umbes 20 km pikkusel jalgsimatkal (Jalgsema – Peetri), nii tihedas tuisus kui karmi pakasega. Sama teed mööda nüüd saabki kulgeda Järva-Jaani suunas. Teele jäävad toredad külanimed – alustades Jalgsemast, seejärel läbi Kargu ja siis juba Jalalõpe. Õnneks ma ei ole seekord jalgsi ega karguga, nii et ei lõpe midagi siin mu püha üritus. Aga jalgsi seda teed kõndides ei pannud küll RMK märke tähele tee ääres, mida siin õige mitu on. Enne Järva-Jaanit jääb teele veel üsna korralik tõus, aga kolmveerand ühe paiku olen ilusasti Järva-Jaani pargis päikest võtmas, värske õhu ja õllega. Ja jäätis kah (millest õnnestub pool ära süüa, enne kui pooleks läheb pulga otsas). Eks ole 12 km sõidetud ka juba.

Järgmisena märkan tee ääres suuremat sorti tühja hoonet. Selgub, et tegu Norra mõisa klassitsistlikus stiilis peahoonega, mis kunagi kuldsel ajal olevat olnud härrastemaja. Ehitati 1790 ja mõisaomaniku nimi oli von Knorring. Siit siis ka mõisa eestikeelne nimi.  Nõuka ajal tegutses selles veel kool, aga nüüd on tühi nagu tondiloss. 

Mõisast edasi jääb kruusatee äärde mittemidagiütlev Oostriku lõkkekoht, aga seal samas võsas kohtuvad Oostriku jõgi, Norra oja ja Vao peakraav. Platsi ääres on muuseas silt, mis keelab käpalisi tallata ja noppida. Mõistlik keeld. Saan veel teada, et jões leidub siin jõeforelli, kes tarvitab söögiks muuhulgas kalamarja, konni, hiiri ja sipelgaid. Muljetavaldav menüü.

Ees ootavad tee ääres erinevad allikad. Eelnevate kirjelduste põhjal valin ühe välja, enne Võlingi lõkkekohta. See osutub õigeks valikuks, sest mõnisada meetrit teelt eemale jääb Sopa allikas, Eesti sügavaim allikas – 4,8 meetrit sügav. See 6-meetrise läbimõõduga allikalehter kõrgete kuuskede ja mändide all on vägev vaatepilt. Sopane see ei ole ja jääbki selgusetuks, millest see nimi tuleb. Selges vees, läbi veepinnalt vastu peegelduvate puulatvade ja taeva, on näha pika aja jooksul allikasse kaldalt sisse langenud surnud puid ja puujuuri. Seda vaadet ei saagi sõnadega kirjeldada, vaid soovitan ise vaatama minna (Koeru vald, Järvamaa ida osas, Võlingi oja).

Kella 20 paiku jõuan tänasesse laagriplatsi, milleks on Siimusti lõkkeplats, kõrval Siimusti lauluväljak ja linnamägi. Linnamägi on muistse linnuse asukoht. 1930-ndatel muutus Siimusti linnamägi suurte rahvakogunemiste kohaks, kuhu tehti lõkkeplats. Linnamäe kõrval suurel väljakul (lauluväljak) peeti Kaitseliidu malevkonna suvelaagreid, laulupidusid ja kontserte. Sellest linnamäest saan 3 korda üles-alla ronida, kuna õhtul käin rattaga veel Siimustis saagijahil ära. Selleks ajaks peidan suure pakiraami kandami metsa alla ära, et tee peale näha ei oleks. Siimustisse maad vaid ca 2 km. Päeva lõpp tuli üsna vaevaliselt, aga kohale lõpuks sain. Nüüd telk metsa alla üles ja muud laagriaskeldused. Hea katusega laud on siin, kuhu saab oima träni laiali laotada. Kiiluga tuleb puid lõhkuda. See läheb üle kivide ja kändude, oksalisi puid ei olihtne puruks taguda. Aga tule saan üles ja kõik on hea. 

Siimusti - Kassinurme - Elistvere - Kaiu (68 km)

Hommikul on äratus kell 10. Äratuskellaks on rähn, kes otse telgi kõrval kuuse otsas oma toksimistöödega alustas. Kukk või rähn, mis vahet seal on, peaasi, et üles ajab. Rähnipoiss kostitab end vist magusate putukatega. Minu sahmerdamine peletab ta minema, näen teda veel lehvitamas mulle. Üks hetk nägin seal samas ka musta rähni, ilus must lind punase pealaega.

Ilm on esialgu pilves, aga peagi hakkab ka päikesekiiri puude latvade vahelt paistma. Kell 11 on kodinad koos ja asutan end minekule. Taas on üle Linnamäe künka üksjagu ronimist ja siis suurt teed mööda Siimustisse päevamoona kaasa varuma. Enne Siimustit märkan aga üle põllu rebaseisandat lippamas metsa poole, ilmselt käis küla kanadega pisut hullamas.

Pedja jõe sild

Järve kaldal jalga sirutades näen taeva all uhket kotkast elegantselt tiirutamas. Ei oska hinnata, kellega on tegu täpsemalt, aga tiivasiruulatus on muljetavaldav. Natuke maad edasi sõites söötab mingi kulliline äkitselt põõsast välja ja taevasse kaob, kui temast mööda sõidan. Üsna ootamatu kohtumine vist mõlemale. Täna on kohatud elusolenditega päris vedanud, Elistvere loomapark veel tulemas.

Enne  Kassinurmet tuleb rohtu kasvanud aasal üle mätaste jalutada ratas käekõrval, et siis raudteetammi alt läbi pugeda.

13.00 olen otsapidi Kassinurme linnamäel asuva maalinna väravas. Siin on harjale püsti pandud maalinnuse otsavalli rekonstruktsioon, sellisena nagu ta võis umbes aastal 1000 olla. Juurde on pandud hulk puust voolitud Muinas-Eesti sõdalasi ja lihtinimesi oma asju ajamas, kes jahil, kes linnuse valves või niisama jõudehetkel.

Paik on seotud Kalevipoja lugudega. Lisaks Kalevipoja lingukivile, jalajälgedele ja sängile on siin näiteks üks ringikujuline veelomp, mis oli Kalevipoja silmapesukauss. See ei kuiva kunagi ära, ükskõik, kui kuivad ilmad on. Looduslikult on see veesilm sulglohk ehk söll, mis on viimasest mandrijäätumisest pärit pinnavorm, mille tekke põhjustas taanduva jääserva küljest lahti murdunud pank.

 

Rahvajutu järgi oli aga asjalugu selline: kui ühel 1860. aastate suvel oli juba pikemat aega kuiv olnud, soovitasid kauged targad Patjala küla vanadel naistel veesilma sügavuse ära mõõta – selle peale pidavat ka vihm tulema. Tarkade ütlust uskudes korjatigi kogu küla köied kokku, selle pika aheliku otsa seoti pada, raskuseks pandi sisse kivi. Pada vajus aina sügavamale, kuid päris põhjani ei jõudnudki. Kui see välja tõmmati, oli kivi asemel verine härja pea. Hääl vee peal ähvardas aga kõiki vee alla tõmmata, kui keegi kunagi veel midagi veepõhja üritab lasta. Kohkunud naised lõpetasid seepeale oma tegevuse. Vanade inimeste jutu järgi olevat neist paljud näinud, kuidas allikasse jooksnud lehmad ja härjad sealt enam välja ei tulnud.

Tiir paigale tehtud istun jalga puhkama. Matkapäevikusse kirjutan kuldsed sõnad, et seni on õnneks päike kogu aeg mind saatnud ja täna pole isegi mööda pannud kuskilt. Läkitan igaks juhuks 3 tilka ila üle vasaku õla, aga see ei aita seekord mitte. Kohe Kassinurmelt väljumisel panen puusse, seekord puhtalt „iseenese tarkusest“ (nagu vana talunik Mäeotsa Peeter Koidula näidendis „Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola“). Oleks pidanud linnusest otse edasi panema, aga ma tola sõitsin tagasi teele ja hoopis sealt edasi. Nagu mu helkurvesti seljale on kirjutatud – kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. See osutus nüüd tõeks. Natuke lisaväntamist tagasi ja saan õige suuna kätte. Hea, et niigi läits. Ainult 3-4 km tuli juurde.

Enne Elistveret on teel veel üks vaatetorn, kust avaneb suurepärane vaade Raigastvere järvele, mis vookleb pikalt kahe voore vahel (3,8 km pikk ja 0,5 km lai). Loodusmajas saan matkateelise passi eelmistes looduskeskustes löödud templite eest tasuta kohvi ja lisaks 3,20 € asemel loomapargi pileti 1 € eest. Kohe loodusmajja sisenedes vaatab vastu uhke ilvese topis, mis on valvuriks loodusmajas. Tema oli kunagi loomapargi elanik. Kuni ühe äpardunud puu otsast laskumisega endale nõnda palju viga tegi, et hinge heitis. Loomapargis sees on esimeseks vaatamistväärt tegelaseks pruunkaru. Alguses istub tuima näoga tagumiku peal, käpad süles ja keel väljas suust. Kui pilti teen, siis ajab end tagakäppadele täies hiilguses püsti (justkui poseerides) ja asub üht puud edasi tagasi tõukama, ise samal ajal mõmisedes. Küll oli vägev vaatepilt, karu täies võimsuses puud rappimas!

Eks ilusaid loomi ole siin veel – nt põdrapaar, kes parajasti pulmaplaane peavad. Nende metsikud pulmahüüded kõlavad üle terve pargi. Kurb lugu juhtus siinsete metssigadega. Nimelt ametnike käsul tuli nad kõik magama panna, ikka seakatku hirmus. Mõni teine loom küll rõõmustas, kuna hukatud loomade liha läks nendele söödaks, sest sigadel haigust ei tuvastatud (magama pandi sellegi poolest ).    

Loomad vaadatud, tuleb taas teele asuda. Poepeatus Maarja Magdaleenas. Siin kohtan ka endasugust kabajantsikut rattaga matkamas. Siiski ei jää teda poest ootama, vaid lähen edasi. Papi lõkkekoht kauni Saarjärve kaldal on noorte poolt hõivatud, seega sõidan peatumata edasi. Mõni kilomeeter enne Kaiu järve, tänast laagrikohta, peatun ühe kiirsöögi koha juures. Üllatusega näen siin sama tüüpi, kes oli minust poe juures maha jäänud. Oli suurt teed mööda otse tulnud. Saame jutule, sööme, joome õlut. Selgub, et meil on temaga (Taivo) üks tee minna ja temagi läheb Kaiu järve äärde, kus teda suurem seltskond ees ootamas. Sõidame siis koos sõbralikult sinna järve suunas.

Kohale jõuame kella 19 paiku. Siis selgub, et see on ca 10-pealine kari rattamatkajaid, kes suuremas osas olid tulnud just sellest suunast, kuhu mina teel olen. Taivo lahkel loal laagerdun täna seltskonna mõttes koos nendega. Ongi üksirändamisele hea vaheldus. Siinkandis on 5 erinevat lõkkekohta. Laager saab üles mitte plaanitud Kaiu järve lõkkekohta (see oli hõivatud), vaid veidi eemal Tammeluha lõkkekohta, mis asub saarekese peal, mida ühendab kaldaga puust sild. See oli ka täitsa OK lõkkekoht, katusealune laud ja puha. Puud tuli üle silla tassida, aga ei hullu. Selle poolsaare moodi saare teisest otsast läheb puust laudtee vee kohal üle järve

Kuna eelnevalt on suplus juba tehtud, siis proovin ettevaatlikult sillale ronida. Sild vajub füüsikajõududele alludes vee alla ja kuna liialt sügavale vajub, siis hetkel loobun. Hommikul aga enne värskendavat suplust lähen kõnnin mööda laudteed saarele ja tagasi. Täitsa mõnus olis eal paterdada, kohati põlvini vees (kalda ääresa vajuski rohkem).  Päris üle järve ei kipu siiski minema.

Järv kipub ainult natuke kinni kasvama.

Õhtu möödub aga lõkke ääres, juttu puhudes ja matkajooki mekkides.

Kaiu – Kukemetsa – Tähemaa – Kavastu - Kantsi (75 km)

Hommikul ärkan inimmüra peale kell 9, sest suurem jutuvadin on lahti läinud, inimesed ei oska magada. Ajan siis ka kargu alla, magada nagunii ei saa. Teen tiiru järves ja lappan mööda laudteed üle järve saareni. Söön, kusen, võtan lilled ja kohe lähen. Enne tänan seltsimehi meeldiva seltskonna eest ja siis hakkangi veerema. Juba telgis oli kuulda tuuleulgumist ja tuul on tõesti päris kõva. Kuna 2 seltskonda sõidavad 180 erinevat suunda, siis ühele peaks loogikakohaselt tuul soodne olemaJ

Tänase päeva märksõnadeks kujunevadki metsik tuul ja lisaks sellele jänesehaagid, mis mul õnnestub teha. Esialgu kulgeb sõit takistusteta. Aga pärast mõne kilomeetri läbimist suudan kaks ämbrit järjest teha. Esimene tuleneb tähelepanematusest, kuna pärast kruusateelt metsavahele mahakeeramist jääb üks valge-roheline-valge märk puu küljes märkamata. Seetõttu jõuan varsti metssigade söötmiskohta, kus neid oma peidikus jahimehed kullipilguga passimas käivad. Aga tee saab otsa keset sigade songermaad otsa, et ümberpöörd ja tee peale tagasi, sealt suurele asfaltteele. Otsustan, et jätan siis selle metsalõigu vahele ja ühinen rajaga paar kilomeetrit hiljem. Siit tuleb see teine ämber – asfalttee hargneb üks hetk kaheks ja mina valin mõtlematult muidugi vale. Alles 4 km hiljem adun, et miski on mäda ja võtan kaardi välja. Mäda nagu kõige mädam õun. Raisk. Kaardilt näen aga, et läbi metsa peaks mingi väike tee õige tee peale tagasi viima.  Võtan riski ja keerangi suurelt teelt maha. Sedapuhku läheb kõik õnneks ja orienteerun edukalt kaardi abiga RMK rajale tagasi. Ja oi kui hea meel oli siis seda märki taas kohata. Kohe hakkas kummitama Tätte loo „Tuulevaiksel ööl“ sõnad: „…oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel“. Taaskord võin tõdeda (päris mitmendat korda juba) – hea, et niigi läits!

Edasi kulgeb tee külavahelistel kruusateedel, vahel parematel, vahel kehvematel. Korraks saab jalga puhata Kukemetsa metsaonni juures, kuhu mingi seltskond on jeebiga lõunasööki tulnud vaaritama. Aga tuul on asunud vaest ratturit halastamatult äestama. Eriti hull on siis, kui keeran asfaltteele Vara suunas, et korraks poodi ka külastada (järgmine võimalus alles õhtul enne laagrikohta). Kaardi järgi orienteerumine (RMK märgistuse alternatiivina) siin hakkab harjumuseks saama ja pärast Varat saab teistkaudu ka ilusti RMK rajale tagasi. Aga suurel lagedal maanteel on tõeliselt raske edasi liikuda, kiirus ei küündi isegi 15 km-ni tunnis. 

Vahepeal jääb tee pealt kõrvale umbes km kaugusele Tähemaa lõkkekoht, keeran siis sinnapoole lootuses taas istuda ja jalga puhata (lagedal maanteel seda ei kannata teha). Üllatus-üllatus, panen sellest kohast mööda, sest esialgu silm ei haara metsa all asuvat lõkkekohta. Tee ise ka kehvavõitu, täidetud paksu liivakihiga. Tagasi suure tee suunas leian selle koha puhtjuhuslikult siiski üles. Aga kurat, võiks ju selle tee peal RMK märk olla, et siin metsa all ongi õige koht. Liiga palju nõutud vist. Tähemaal võtan taas raamikotist kaardi välja, sajandat korda vist juba. See on täiesti räbaldunud ja laguneb juppideks. Õnneks on siit ainult u 11 km Kantsi lõkkekohta. Siiski, poleks uskunud, et see lõpp nii raskeks kujuneb. Tuul annab endast igatahes parima, et mul see hõlpsalt ei läheks. Võtab aega, mis ta võtab, aga aega võtab. Ja Kavastusse jõudmine toob kergendusohke huulile. Siin saab hinge tõmmata ja poetiiru ära teha, kohalike parmudega paar sõna juttu ajada ja siis juba 3 km kaugusele Kantsile vändata. Sinna, kuhu lõppes ka eelmine RMK matkarada, tookord Ähijärve poolt.

Enne kella 17 (polegi enne nii vara jõudnud) olengi kohal Emajõe ääres. Oma 10 km sai täna jälle boonuseks endale joonistatud. Tubli poiss. Aga sellele vaatamata valdab mind suur rahulolutunne – Aegviidu-Ähijärve rada ongi tehtud. Korraks saab puukuuri juures niisama lebotada, sest mingi suguvõsa teeb oma piknikku siin, aga nad lähevad varsti ka ära. Kasutan aega supluseks jões ja naudin päikest. Külma õlut ka muidugi, see on küll ärateenitud nüüd. Eelmisel korral panin siin platsil telgi üles, täna ei viitsi. Magan puukuuri teisel korrusel, kuhu saab redeliga.

Kui suguvõsa lahkub, asun toimetama. Aga ka siin on tuul nii kõva, et asjad ei püsi laua peal. Hiljem loen, et Tallinnas on laevad väljumata jäänud tugeva tuule tõttu. Aga see marutuul ulatub isegi siia, Tartumaale. Õhtu möödub mõnusalt lõkke ääres. Eelmine kord kuuris puid polnud, aga seekord õnneks kõik olemas, isegi väike kirves on lisaks pakukiilule. 

Matkamehe laual leidub mõndagi:

Homme veel Kantsist sõit Tartusse rongi peale (27 km) ja ongi järjekordne matk läbi. Läbitud ligi 320 km. Oli väga mõnus ja tore ja suurepärane. Kui küsitakse, et kas üksinda on igav sõita, siis ma ütlen, et ei ole. Seltsis on küll segasem, aga ka üksinda on hea. RMK rajal peab muidugi lisaks jalgadele ka mõte liikuma ning pilk peab olema pilvede asemel suunatud teeäärsetele märkidele. No oma ratta ette on kasulik muidugi vaadata. 

Selle aasta 3 matkaga läbitud rattaga kokku u 1460 km. Vaatab, mis järgmine aasta saama hakkab.

Rohkem pilte siin:

http://www.snap.ee/user/Rockipoiss/album/rmk_rada_aegviidu___kantsi